Viimasel ajal olen ma koos ühe sõbraga innustunud metsas põõsas passimisest, ei mitte et mul oleks pidev kõhulahtisus, vaid me oleme seal lihtsalt passinud. Minu puhul tundub lausa uskumatu, et ma suudan üldse kohapael olla üle tunni. Kui me Vaidas Pirita jõe ääres minki passisime, istusin ma ühe koha peal kaks tundi! jah sel ajal jälgisin maimelist päikesetõusu ja selle värvidega mängimist looduses. meie passimise lõpetas üks reeturlik kobras, kes me jalge alla ujus ja siis enne kui me jõudsime kaamerad haarata sukeldus tehes oma sabaga nihukese paugu, et kõik metsaloomad olid hoiatatud vaenlase kohalolust.
Teine passimine oli Vööpsu kandis Paunkülast edasi. Kuskil suvalisel metsasihil pidi hirmsalt igasugu elukaid edasi tagasi traavima. Noh olime juba õhtul paigas, öösel pildistasime tähti ja teavast, aga kui asi loomadeni läks ei tahtnud mina küll autost külma hommikusse minna ja pöönasin edasi, vabandades ennast et mul oli just kaks pikka töövahetust. Aga ega sellegi poolest ennast keegi meiel näidanud, päeval tutvus meiega küll üks kärnkonn, aga see oli kõik. Sõime metsas keedetud suppi ja kimasime Matsimäe kandis ringi, nautides imeilusat kevadist loodust metsas ja rabas. Nägime ühte kahejalgset ilmutust küll. Kuskil metsas järsku seisi üks mitte mahajäetud talu. meil oli vaja küsida kelleltki kohalikult midagi jahimehe tornide kohta ja see oli ainuke võimalus üldse seal metsas. Mul hakaks järsku koitma et Lõuna Kõrvemaal on ka mu kunagise hea sõbra Meelise Rabav matkakodu, ja Meelis ise meile vastu sammuski. Rööm ja üllatus oli küll mõlemapoolne.
Siin on ka video käigust, aga see ei anna kogu ülevaadet, kuna enamuse klippide peal on mu matka kaaslane ja isku privaatsust arvestades ei saa ma neid kauneid loodus vaateid avaldada, kuhu ta vägivaldselt peale ronis :-)
