Philpsburg

(Avaldatud hiljem) Viimane päev paradiisis on käes ja tuleb sellest võtta mis võtta annab. Põhjalik ujumine hommikul, ehk kümblus, kell 10 pakkimine, kell 11 check out kell 12 takso jne. Kõik koos sõitsime Philipsburgi lennujaama, ameeriklaste lend oli 2 paiku ja eurooplaste 5 paiku. Kuna aega oli rohkem kui küll, siis otsustasin ära käija sunset beachil mis on kuulus sellega, et lennujaamas startivad lennukid rannas olijatel pesu seljast ära puhuvad ja muud võltsid ja valed esemed. Lennujaamast sinna on ainult üle kilomeetri natuke. Rand oli paksult rahvast täis kaamerad püsti käes ja ootasid midagi. Maandus paar väikelennukit aga see pole miski asi. Just siis kui randa sain, õigesse kohta, maandus Delta suur lennuk,  aga maandumine ei tekita seda õiget efekti.  Kuna olin just uurinud lahkuvate lendude ajakava siis polnud mõtet sinna ootama jääda, parasjagu keegi ei lahkunud kes oleks rannas liiva ülesse keerutanud. Minu sõbranna Tädi Rumpumpel Rosalind aga oli oma lennupunktide eest, ennast sisse seadnud lennujaama loungesse. Pakkus lahkelt mullegi sinna kohta, kuna saab kellegi kaasa võtta. Noh pole kunagi loungdes käinud, kus ma saan minematta jätta. Seal ülatas mind samasugune seltskond nagu miljonäride saarel, ilmselgelt vanemad isendid kui välja üritavad näida ja vahtisid kuidagi pahaselt minu John Varvados jakki, nagu mul seda ei peaks olema õigus kanda. Aga s..kah nendest pooltehis isenitest, mina tundsin mõnu tugitoolist ja buffet einelauast. Pariisis tark tädi teadis täpselt kuhu ma minema pean ja undas valjult üle lennujaama korraldusi minule nii et kõik vahtisid. Appi aga mul on ju Varvados jakka ja mingi kamandab... Kui hakkasin jõudma tugeval juhtimisel passikontrolli, viskas vist see ühele tütarlapsele üle, kes seal vägesid juhtis ja ta konkreetselt kiskus mu rivist välja saatis ja mu teises suunas. Poleks ta pihta saanud et midagi on valesti oleks ma praegu Pariisi kohvikus kojutuleku raha jaoks nõusid pesemas mitte Helsinki lennujaamas blogimas. Emailiga abi küsimisest pole ka enam kasu, keegi ei usus, et see sina oled. Pariisi lennujaam on täielik arusaamatu nähtus, mingist loogikast ma aru ei saanud. Ühelt lennult teisele minemiseks pidin ma sõitma rongiga, bussiga, läbima passikontrolli ja kaks korda turvakontrolli. Ja selleks oli aega ainult tund. Ei tea kas mu kohver ka sama võimekas oli. Nüüd vaatan siin soome lahe põhjakaldal aknast välja ja tuju teeb röömsaks et kõik on stabiilne, ka ilm, kui ära läksin oli täpselt sama, nagu õeldakse eesti rahva sitt suusailm.

Kajakkimas

Küsimus on selles kas jätta endast mulje et ma olen tugev naine kui tegelikult ma ei ole sisemuses aga samas ühiskond tahab et ma olen tugev naine, kuigi ma ei ole tugev naine, et olla tugev naine. Vot nii huvitav vestlus oli täna hommikulauas, ega ma ei saanudki öelda, et kas olla või mitte, ja mis mina asjast arvan. Igatahes tahtsin ma olla pigem tugev naine kuskil mujal kui seda probleemi ja praemuna järada. Täna oli siis lõpuks see ilm kui tuul oli pöördunud ja sai kajakki laenata. Kuigi minu arust oli lainet rohkem kui teistel päevadel aga ju see siis toob kaldale või mingi trikk sellega igatahes on. Kajakk on selline ranna mitte sportkajakk, aga mul pole vahet, ma pole ennem kummagagi sõitnud. Igatahes läbisin ma miskit 10 km kindlasti, ei kujuta ette mis homme käed teevad, aga sel pole tähtsust kuna homme tuleb juba hakata kodu poole tulema. Ausalt, ma ei tea mis mul viga on, aga ma juba igatsen kodu järele. Tahaks selles ebamäärases talveilmas ringi sõita autoga ja muretseda et mul pole korralikke talverehve ja... Jah diagnoos on kehva. Käisin ka tiiru linnapeal et vaadata mis suveniirid maksvad, liiga kallid et teistele kinkida ja endale ei viitsi osta midagi. Mul ameerika tuttav pani diagnoosi, et mul on džungli palavik. Pika pinnimise peale sain siis diagnoosi seletuse: selle sümtom on see kui troopikas olev valge mees hakkab arvama, et kohalikud mustad kaunitarid on ikka imeilusad??!! Nojah aga on ju.

Saint Bartholomew

Kariibimere saared on teadupärast troopikas ja sõnaga troopika käib koos sõna sääsk ja veel mitu asja mida nad kannavad endaga kaasas. Esimesel õhtul kohe söödi mul jalad ära, kui me terrassil meeldivalt aega veetsime. Tekkis kohe mure kõigil, et mis siis nüüd, malaaria. Aga järgmine õhtu avastasin et ennast olid osavalt moskiito taha maskeerinud kihulased ja see oli hea uudis, halb uudis aga oli see et nende vastu ei aita ükski kohalik sääsemürk. Kihulased võimutsevad siin igal pool ja nendest pole puutumata ka uhke miljonäride saar Saint Bart. Kihulane kimas järada otse Cucci ja Tiffany kõrval. Tänane päev siis oli meil väljasõit Saint Barthomley saarele, ehk hellitlevalt Saint Bart. Saint Martinilt läheb sinna praam, selline Linda Line Moonika moodi alus. Tellitud oli meil pakett, sõit sinna, siis ringisõit Mini Cooperiga, Lõuna ja ringi jõlkumine.  Laeval tuli välja et meil on nelja inimese peale 2 autot ja teist pean mina juhtima. Aga kui selle Barthy mäed silmapiirile ilmusid siis ma eriti vaimustuses polnud ringi sõitmisest autoroolis. Õnneks selgus, et on küll kaks autot aga teise roolis on tuuri giid. Prantslannast Tädi Rumpumpel Rosalind, kebis sinna autosse, kuna ta arvab et kõik maailma mehed on temast sillas. Aga palju õnne ja kahju oli mul sellest giidist, küll ta oli röömus kui retk läbi sai. Sõit aga kulges mööda kitsaid tänavaid ja oi kuidas kulges ülesse alla, no ma ei tea mis ma seal roolis oleks teinud,  siin pole mingi lasna. See Mini Cooper on paras auto sinna teedele ja ega palju suuremat midagi ringinei liikunud. Kui Saint Martini saar on kõrb ja siin looduslikku veealikat pole siis Saint Barthil on ja see on lopsakam, troopilisem ja palavam. Kimasime algulnringi katus all ja jippikajei aga kui liiklus aeglustus siiskeris katus ennast ülesse ja kondensioneer läks põhja. Noh see saar on ilus ja puhas ja kõik majad enam vähem on uhked. Meile näidati siis ka kohti kus üks või teine kuulsus puhkamas on käinud ja aru saab sellest selle järgi kui kalliks hinnad on kruvitud. Rannas mis asus kõikide kuulsuste kogunemise koha lähedal, maksis kohvi 8 euri ja see oli veel odav. Mul oli aega seal ka üksi ringi käija ja külastasin ühte randa, igal pool olid sildid, for customers only ainult vesi ja liiv olid vabad. Inimesed rannas olid ka üks uhkem kui teine aga nad oleks võinud riided selga jätta, hehe. DJ oli rannas ja puha, aga kogu see krempel oli sihuke wannabe ja võlts ja seal seda juba ei juhtunud nagu meie hotelli rannas et kui ma hommikul läksin body combatit tegemankõik naeratasid ja soovisid kaunist hommikut ja üks lõi isegi kampa.  Kuna seal oliküik for costumers siis vahetasin ma ujukiad rannas, et kõik näeks mis koha vääriliseks ma kogu seda krempelt pean ja kõndisin minema, ootama laeva mis mu sellelt saarelt tagasi mustanahliste laialt naeratavate kariibi mere põliselanike juurde viiks.

Risotto ja wild nature

Pidime täna minema Liberty farmi liaani sõidule või oli see see kus puu otsast lastakse alla mõõda trossi ja siis on jube vahva. Igatahes jäi see vahva ära, kuna Liberty farm on kinni esmaspäeviti.  Sõitsime ringi natukene oma uhke jeebiga aga siinsed teed on kitsad ja auklikud ja tunne on et need tänavad raputavad sisikonna segi. Et vähe poleks on igale poole betoneeritud lamavaid politseinike. Kuna oli vaba aega, otsustasin ma minna uurima mis asub meie resordist lääne poole. Kallas on peale liivaranna lõppemist suurte kividega kaetud ja kuna paistis et osa matkast tuleb läbida vees, siirdusin ma rännakule paljajalu. Kivid olid kuumad ja see pani proovile. Vees kulgedes aga varitsevad paljaid jalgu merisiilid. Mul õnnestus ühte riivata aga nii et otsa naha sisse ei jäänud ja hullem jäi sellega ära. Kui minna mõõda randa siis lõpeb see ninaga ja kulgeb edasi teises suunas. Nina ise koosneb suurtest kivilahmakaest mis palistavad merest alates mäekülge. Ronisin mööda kive ülesse ja alla tagasi,  nägin teepeal mõnda erutunud lindu ja paari imestunud lehma, kelle imeosav ronimine mööda kive ja kaljusid jälle omakorda minul karbi lahti võttis. All mereääres, kivide vahel oli nagu paradiisi rand ja ma hüppasin kivide pealt vette aga korra oli tunne et ei saa tagasi kivile ja ilma püksata tagasi ujumine hotelli poleks olnud küll,  dream of the day. Hiljem sain aru, et tuleb kasutada tõusulainet mis kivile viskab ja pole ohtu et tagasi vette libisemine ära võib kriipida. Tagasi oma rannas olles avastasin et rannas renditakse välja kajakkide ja lainaelaudade, ka mingeid veepeal püsivaid madratsilaadseid asju. Mõtlesin et ronin sellele otsa pistan maski pähe ja vahin mis vee all on. See osutus väga heaks ideeks, sest et maskiga igale poolt ei saa ronida ilma ohuta et saad ära kriibitud aga see madratsilaadne asi liugles igalt poolt üle ja sai Igale poole kivide vahele ja kalad ainult imestasid. Madratsi valisin ma ainult sellepärast et muid asju parasjagu välja ei laenutatud kuna pidi olema liiga suur laine, mis tähendab laine pole neilnsiin küll aimu vist,  aga olgu. Kindlasti huvitab kõiki kuidas elab mu prantslannast kasuema, hehe eile oli tal pohmakas, kuna käis kellegiga kuskil rummi joomas. Teatas teine hommikul et tal on personaal aeg ja ta ei suhtle täna, ipikaijee olin ma õnnetu jee. Täna kahjuks on ta elu ja tervise juures, just käskis mul soola üle õla visata kuna ajasin seda natuke lauale ja see pidi tooma ebaõnne.  whata..ma ei usu ei kasse musti ega muid ebauske ja nüüd siis see. Aga see ununes kohe kui tahis teha ülevalt selfiet oma toidu taustal ja selleks ronis mulle pähe ni et mu pea üleni pekkidesse mattus ja lootsin et ta kõrgemale ei roni... Muide eile tegi ta õhtusöögi kõigile ja seda eelreklaami oma imelise risoto kohta ei jõud keegi kuulata enam. Eelroog salatina oli tõesti hea. Aga ma pole nii kõva riisiga mõksi enne saanud. Kõik peale minu viisakalt küsisid juurde ja puresid kõva riisi. Täne ei jõua keegi kuulata kuidas kõik ebaõnnestus, ostan vist tädile rummi.

Pinel island

Täna hommikul oli ilm veel ilus, aga pilves. Võibolla isegi parem kuna soe on niikuinii ja ega ma eriti ei taha põletada saada. Hommikul me kõmpisime Herts autorenti ja rentisime auto. Auto kohta ma võin õelda ainult, jeee, se on Jeep. Isegi mina sain natukene sõita aga siinsed teed on imekitsad ja ma pole sellele liiklus kultuurile veel pihta saanud. Igatahes me tegime täna väljasõidu kohta nimega Pinel island. Kõigepealt tuli sõita kohta nimega Cul de Sac. See pidi olema teisepool saart. Valmistusin kenaks sõiduks, aga me olime kohal hetkega. Kui ma arvasin et see saar on sama suur kui Hiiumaa, pean ma nüüd pigem seda võrdlema Vormsiga. Ja siin elab 90 000 inimest ametlikult, aga kui palju mitte ametlikult seda ei tea keegi. Saar on mägine ja üks mägi oli vahvalt ära pügatud, pool mäge oli põõsastes aga pool kenasti paljaks pügatud kitsede poolt, kellel peavad ühe külje jalad olema pikemad. Teisel mäel üritasid sama teha lehmad. Pinel saar on suurest saarest eemal kuskil kilomeeter ja sinna pidi minema praam. Hurraa, aga sadamas tuli välja et nn praam on sama suur kui Estonia kaldale uhutud päästepaat. See võttis pardale 14 inimest ja ei jälgegi mingitest vestidest või muust veeohutusest. Pärast kui ma ujusin ringi sain ma aru, et muretseda pole põhjust kuna vesi oli suht madal. Pinel islandil palju midagi pole peale põõsaste ja imailusa vaate ja mõnes kohas kena randa ka. Kaldale oli uhutud igasugu koralle ja muid ägadaid asju aga vees snorgeldades ei näinud ma muud kui liiva ja mingit mererohtu. Kui ma ujusin kaugemale kus olid murdlained seal oli ka koralle ja kalu aga seal oli oht et enam ei saa tagasi kaldale tugeva murdlaine tõttu. Pine island saarel on ka matkarada ja imede ime, ameeriklased läbisid selle vapralt. Aga ega see rada pikk polnud, kuskil kilomeeter poolteist. Põhja pool saarel on üks rand mis pidi olema alasti rand. Eemalt vaadates oli seal paljaid inimesi, aga kui me sinna saime olid kõik kadunud. Ujusin seal täiesti kultuurselt riides ja kui me lahkusime sealt ja ma tagasi vaatasin olid nudistid jälle paigas, what a.... Pinel islandi praami- ehk paadisadamas on ka restoran ja sinna me maandusime peale pikka ja väsitavat saarematka. Meie seltskonnas on üks prantslanna, kes üritab mulle vist kasuemaks hakata ja seletab mulle koguaeg mida ja kuidas teha. Ma ausalt juba olen üritanud teda pikale lainele saata, aga kahjuks ei saa ta aru. Nii et siin pole muud pääsu mul kui merel olla snorgeldamas. Huvitav on see et kui ma siia tulin oli mul väike kõrva valu ja ma pidin isegi valuvaigistit võtma nagu apteeker soovitas aga nüüd soolane merevesi on vist mõjunud hästi. Pineli saare asukateks on peale lindude ja kalade ka sisalikud, kes saarel liikudes kiiresti põõsastesse kadusid. Ma arvan et need olid iguaanid, näha saime neid teatud põhjustel restorani juures, kus nad olid suhteliselt julged ja ei putkanud ära peitu. Nad said oma julguse eest ka meilt kiita, andsime neile oma lõunaroa salatilehed ja sihuke mürgel oli ja sabade vehkimine selle peale. Mingid lapsed tirisid ja venitasid neid iguaane, comone need võivad ju hammustada aga vanematel olin savi. Kuna meie resordis pidi olema ka jõusaal siis suundusin seda otsima õhtupoole, kuna prantslanna hakkas targutama ja mind ümberkasvatama. Saali külastus polnudki tasuta vaid võtme eest küsiti 5 euri. Ma tegin vist ennast nii õnnetuks et tüdruk andis mulle uksekaardi tasuta. Saalis palju midagi pold, hunnik hantleid mõned masinad rattad ja jooksurajad, kõik mida vaja. Punnitasin seal kaks tundi et tasa teha kõik olnud ja tulevaid õhtusööke. See koht kus me resort asub on kuulus selle poolest, et sealt on näha imeilus päikeseloojang merre ja loojumise hetkel pidi olema näha rohelist sähvatust. Aga mõlemad õhtud on just loojangu ajal pilved kohale purjetanud nii et ei mingit sähvatust. Aga no problem, nägin seda kunagi Vormsil. Istun siin praegu restoranis ja kirjutan omaette ja prantslanna just ütles et ma räägin kogu aeg, what a ...ma isegi ei hinga korralikult.

Saint Martin day 2, rannailm

Täna oli ilus ilm ja sai terve päeva peesitatud erinevate vee protseduuridega võidu, rannas, kohe ukse ees. Kuna Havi sõidust mull oli snergeldus mask olemas, võtsin selle kaasa ja kimasin ringi. Liivase põhjaga alas ei ole midagi näha, aga kalda ääres kivide vahel sattusin kalaparve. Mis kalad need olid, ei tea. Seal oli ka selliste tuulehaugi meenutavate kalade parv ja ühel neist oli lõugade vahelt ripnemas tamiil. Sain kala kätte ja üritasin konksu eemaldada aga tulutult kahjuks. Õhtupoole marssisime tee ääres turnides poodi ja ostsime igasugu asju alates veest lõpetades veiniga. Tee äärde jäi kihv mägi mis oli pooleldi paljaks näritud lehmade poolt. Siin on suht raske kõndida tee ääres, kuna ei ole absoluutselt kohta kus kõndida ja kui liiklus oli tihedam siis roni või põõsasse. Pärast nägin et kohalikel oli suht savi ja kõndisid keskpaika teed ja kõik autud piibitasid. Õhtul läksime õhtust sööma kohta nimega Liberty farm, mis asub saare keskel. Seal korraldatakse mitmesuguseid vahvaid üritusi nagu puu otsas turnimine, meil on eestis kah kohti kus seda saab teha. Siis on seal mitmesugused matkarajad ja ka suur bassein kus toimuvad suured poolpartyd, järgmine on 28-l aga mina pean poolpartyt siis vist juba lennki tualeti kraanikausis.. Seal on ka nn treetop restoran, aga päris puuotsas see ikka ei ole, aga kena oli seal küll ja imeline söök. Päeval oli koht kus suur katamaraan randus meie rannas ja inimesed ronisid peale. 100 euri eest saad minna tripile lähedal asuvaile saartele ja merele terveks päevaks. Ma ikka imetlen kohalike tõmmunahkseid inimesi, nad on niiiii nunnud, hehe, lahedad ja sõbralikud.

Saint Martinile

Kuna mu tablett jäigi seivima mu blogi sissekannet, pean ma selle uuesti sisse kirjutama. Minu reis Saint martini saarele algas sellega, et ma esimest korda elus kasutasin lennujaama jõudmiseks Uberit ja jäin väga rahule. Lennud kuni Pariisini olid ka normaalsed. Aga Pariisi lennujaamas oli diil selline, et mul oli lendude vahe ainult tund. Helsingi lennuk andis õnneks sellele kaasa, saabudes 20 minutit varem. Aga lennujaamas selgus et salapärane värav tähega M asub teabkus teises terminalis ja sinna tuleb sõita bussiga ja läbida veel passikontroll kah. Trügisin vahele ja mööda ja läbi ja lennukile ma jõudsin ja veel varuga kah. Halleluuja. Saint Martinile lendav lennuk oli keskmise suurusega hiigel pisikeste ekraanidege toolide tagaküljel. Jurassik parki vaatasin nagu läbi lukuaugu. Istusin Priisist meiega ühineva prantslanna Aleksandraga kõrvuti. Lend oli tüütu nagu alati nad on, 9 tundi lennukis loksumist ja kuskile pole oma jalgu panna. Philipsburgis võttis meid vastu 29 kraadi sooja ja ameeriklaste punt, kes olid juba ühe auto ära rääkinud. Sellega põrutasime saare teise otsa Grand casa nimelisse kohta. Autojuht külvas meid kasuliku infoga üle, saime teada et kollaste numbritega autod on Hollandi poole omad ja valged Prantsuse. Kuigi nad kuuluvad vastavalt Prantsusmaa või Hollandi alla, on nad ikkagi suht iseseisvad maad. Tänavapildis paistis et enamus rahvastikust on kreoolid tõmmu nahaga. Kuidagi meeldivad tunduvad nad kui nendega suhelda. Meie hotelli number on kahekordne kahe magamistoaga ja allkorrusel on elutuba. Mina elan elutoas kuna keeldusin suurtkasvu prantslannaga ühte tuppa minemast, kuna mäletan ühest eelnevast reisist et tädi norskas nagu hobune. Hotell ise asub imeilusas kohas, kus on imeline vaade päikseloojangule ja seal pidi olema võimalik näha rohekat sähvatust kui päike looja läheb. Täna me seda ei näinud, kuna pilves oli ja õhtusöögi ajal kallas vahepeal hirmsat moodi vihma ka.