Saint Martinile

Kuna mu tablett jäigi seivima mu blogi sissekannet, pean ma selle uuesti sisse kirjutama. Minu reis Saint martini saarele algas sellega, et ma esimest korda elus kasutasin lennujaama jõudmiseks Uberit ja jäin väga rahule. Lennud kuni Pariisini olid ka normaalsed. Aga Pariisi lennujaamas oli diil selline, et mul oli lendude vahe ainult tund. Helsingi lennuk andis õnneks sellele kaasa, saabudes 20 minutit varem. Aga lennujaamas selgus et salapärane värav tähega M asub teabkus teises terminalis ja sinna tuleb sõita bussiga ja läbida veel passikontroll kah. Trügisin vahele ja mööda ja läbi ja lennukile ma jõudsin ja veel varuga kah. Halleluuja. Saint Martinile lendav lennuk oli keskmise suurusega hiigel pisikeste ekraanidege toolide tagaküljel. Jurassik parki vaatasin nagu läbi lukuaugu. Istusin Priisist meiega ühineva prantslanna Aleksandraga kõrvuti. Lend oli tüütu nagu alati nad on, 9 tundi lennukis loksumist ja kuskile pole oma jalgu panna. Philipsburgis võttis meid vastu 29 kraadi sooja ja ameeriklaste punt, kes olid juba ühe auto ära rääkinud. Sellega põrutasime saare teise otsa Grand casa nimelisse kohta. Autojuht külvas meid kasuliku infoga üle, saime teada et kollaste numbritega autod on Hollandi poole omad ja valged Prantsuse. Kuigi nad kuuluvad vastavalt Prantsusmaa või Hollandi alla, on nad ikkagi suht iseseisvad maad. Tänavapildis paistis et enamus rahvastikust on kreoolid tõmmu nahaga. Kuidagi meeldivad tunduvad nad kui nendega suhelda. Meie hotelli number on kahekordne kahe magamistoaga ja allkorrusel on elutuba. Mina elan elutoas kuna keeldusin suurtkasvu prantslannaga ühte tuppa minemast, kuna mäletan ühest eelnevast reisist et tädi norskas nagu hobune. Hotell ise asub imeilusas kohas, kus on imeline vaade päikseloojangule ja seal pidi olema võimalik näha rohekat sähvatust kui päike looja läheb. Täna me seda ei näinud, kuna pilves oli ja õhtusöögi ajal kallas vahepeal hirmsat moodi vihma ka.