Rapallo

Kuna meil oli kõigist neist külavahe teedest juba küllastuseni, siis järgmisesse peatuskohta sõitsime mööda kiirteed kenasti, pealegi see oli kogu aeg mööda rannikut, ja ka kiirteelt võib näha kenasid vaateid. Ja vaade tuli mõnikord lausa 1,8 kilomeetri pärast, tunnelis, et siis kohe jälle kaduda. Aga siiski vahemeri ikka vilksas silma ka, nii hull mutimetroo ka ei olnud. Järgmine peatuskoht oli linnake nimega Rapallo, Vahemere ääres. Nii linnake ka see polnud just ikka, oma mõnekümne tuhande elanikuga linn, mis meil on korralik keskus. Meie korter oli keskusest, st merest kuskil üle kilomeetri eemal, koguaeg kõrgusesse küündiva tänava ääres. Olime selles kohas kohal lausa kolm ööd. Korteri väljaüürija oli neiu nimega Tatjana, aga ahaa, mitte venelane, nagu mina algul arvasin, vaid Brasiillane hoopis. Meespool oli aga hoopis prantslane, nii et migrandid. Minu toast seekord läbi tualetti käima ei pidanud aga ma elasin lausa kööktoas. Hommikul ärkasin selle peale et isa lapsevanem vaikselt toimetab juba köögis, st minu voodi jalutsis. Muretsesime et, kiirtee sild oli meie maja katusest ainult mõned kümned meetrid eemal ja kindlasti see kostab tuppa. Aga ei kostnud, ei saanud kosta sest palju lähemal käis paras lärm pidevalt. Rollerid, motikad, autod ja inimesed, sebisid tänaval edasi tagasi ka peale keskööd, kuigi meie majast edasi ei olnud palju kuhu enam minna. Ja sebisid nad ka trepikojas, naersid, mulisesid, paugutasid välisuksega ja laulsid valjult, kuigi ukse peal oli kiri et silentsio alates 23st. Mul Lasnaka korteris on vaikus ruudus võrreldes sellega, imelikud itaallased. Kohe esimene õhtu otsustasin minna väikesele sörgile, kuna nii saan kõige kiirema ülevaate linnast. Ja jälle tuli pidevalt teeääri vahetada, olenevalt sellest kus oli parasjagu kõnnitee. Nii hullumaja, nagu Pisas siin liikluses polnud ja inimesed olid ka rahulikumad. Linnakesest läbi voolab ka jõgi, aga mul ei tule praegu ette, kas seal ka vett sees oli, sillad olid küll uhked. Ja siis on seal uhke paadisadam, uhkete paatide ja kaatritega. Ja sadama kail sebisid sellised inimesed, nagu ma tänu filmile Saint Tropes ja Sandram ja tulnukad jne, endale ette kujutasin. Sellised pruunid päevitusest ja juuksed kollaseks pleekinud. Ja aga see sadamakai oli ka peaaegu ainuke koht kus selles linnas mereäärde sai, edasi tuli rand, tasuline rand. Kui Riminis oli toolil koha eest vaja välja käia 4 euri ja sa said ka selle arvelt kokkuhoides, mereäärest läbi minna, siis siin oli aed ees ja aia sees oli rand, toolid ja mingid putkad, kus vist saab omi asju hoida ja riideid vahetada. Kena ju, aga kogu selle asja eest tuli poole päeva eest välja käia 30 euri, bitte nicht. See on rohkem kui mu Brno öömaja. Kuskil olid mingid väikesed, maanteest veidi laiemad avaused ka tasuta mereäärde saamiseks, aga ühes neist oli igasugu prügi niipalju randa uhutud, et imelik oleks olnud seal ujuda. Hiljem ma leidsin ühe koha, kus paate vette lastakse, kena kruusase ranna ja sai ujuda ka. Muide Vahemere vesi on helesinine, vist oma soolasuse tõttu ja lummab sind vette minema rohkem kui mida iganes sireenide hällilaul. Linnas oli meie rõõmuks ka mitu supermarketit kesklinna piirkonnas, nii saime me teha enamuse söögist ise ja mitte otsima mööda linna taga kus saab odavamalt. Ja odavamalt siin sai ülevaalpool mägedes, mereääres oli juba palju kallim, aga mitte ülemõistuse kallim. Aga ikkagi andis tunda, et tegemist on Riveraga ja rikkamate inimest puhkuse veetmise kohana, kui oli näiteks Rimini. Ühel päeval avastasin, et linnas on ka köisraudtee, mis ülesse mägedesse viib, mingi Santa Maria jne nimelise kiriku juurde. Sinna sai ka jala, alguses mööda tänavaid, ja hiljem spetsiaalselt palverännakuks mõeldud rada mööda. Üleval oli veel lisaks marsruute, kenasti tähistatud Maria teemaliste infostendidega. Peale kogu selle kõike püha oli seal ka kaks restorani, üks uhkem kohe furnikulaari juures ja teine peibutas palverändulisi just seal kus sai jätkata vaga rada kõrgemale. Minu peibutas ta ära, kuna ta oli just see mida ma olin unistanud. Istud kõrgel mäe peal, vahid alla ja peakohal rippumas viinamarjad ja laual.. vakstu. Aga ilus oli. Furnikulaar või mis see iganes eesti keeles peaks olema, oli suht vana ja kui siis uksed kinni pandi, hakkas see alles käivituma, tuled vilkusid ja nupud plõksusid nagu ennemuistsel kosmoselaeval. Lõpuks ta ikkagi kohalt võttis ja usinalt mööda trossi ülesse liikuma hakkas. Sõit kestis kokku üle 8 minuti ja ületas mitut vaheposti, millest üleminek jõnksuga, võttis kõhu õõnsaks. Järgmine jaam asub merepinnast 600 meetri kõrgusel, tundus küll oma kilomeeter ja rohkem, aga nii ütleb kaart. Tõusvas kondlis sain teada aga uudist, et järgmine praamiühendus toimub teispäeval, järgmisel teisipäeval, st ka furnikulaarel on siesta ja mul on peaaegu kaks tundi aega neitsi Maarja tegemiste ja olemistega tutvuda. Kahjuks ei pidanud ma seda tegevust kuigi väärtuslikuks ajaraiskamiseks ja otsustasin alla minna jala. Vot see oli ka katsumus, kuna rada kulges mööda kumeraid libedaid kive, millest oli sillutatud tee. Jalad pidevalt viltu all ja mitte ainult tahapoole, tuiasin siis minna alla. Kaks korda ka kukkusin täiesti siruli, aga õnneks tee äärde, mitte tee peale, ega teest mööda.. kaljust alla. Ja see tõsiasi et seal lund pole ja lehed, nagu meil, ära ei kõdune, tuli mulle kõvasti kasuks, kukkusin kui padja peale, tõusin püsti, rapsisin lehepuru maha ja liikusin pahaselt alla poole. Pahane olin ma sellepärast, et ma pole eales matkal kukkunud niimoodi ja nüüd ja veel palverännaku raja peal, mina siruli. Raja poolepeal oli ka neitsi Maarjale pühendatud mingi omaalgatuslik pühapaik, aga ma sellest lugu ei pidanud, kus ta siis oli, kui ma siruli käisin. Meie ööbimiskoha juures olid rohkem kohalikele mõeldud kohad, pizza kohad ja veini baarid, ühes oli klaasike veini 1 euro ja lisaks said sa veel baari melu, kus kohalikel olid koerad kaasas laua all, ja häälekalt analüüsiti, vist päevasündmusi. Huvitav on see, et siin võib nii baaris kui restoranis suitsu kimuda. Huvitav kas euroliidu seaduste hammas ei hakka peale sellele karjuvale pahele, või pahelased lihtsalt vilistavad neile. Natuke kesklinnast edasi minna on mere ääres paar hotelli, nii et ohohoo, ma ei tea mitu tähte ja mis veel neil on, aga uhked ja bassein oli ühel kalju äärepeal merekohal. Aga ei mitte ühtegi inimest neis luksuslikes lamamistoolides või basseinides, täielik raiskamine ju.