Wednesday, October 5, 2016

Portofino

Pärast minu huvitavat trippi neitsi Maarja meenutusradadele, võtsime kogu seltskonnaga ette väljasõidu linnakesse nimega Portofino. Portofino tuntus seisneb selles, et seda puhkusekohta armastavad igasugu kröösused ja mammona kummardajad, tavaturistid käivad sealt tiiru läbi, heal juhul ostavad ka mõne kohvi või joogikese ja suunduvad tagasi real world-i. Aga sinna me läksime bussidega, mis oli täiesti õige otsus, sest viimase etapi buss Portofinossse, sõitis mööda kitsest teed, ühel pool all meri, teisel pool kalju. Ja kui kurv ümber kalju tuli, siis buss andis signaali, et teisel pool kaljut tulijale teada anda, et midagi suurt on ootamas kurvis. Rapallo bussijaam on kohe rongijaama juures. Kui rongi piletitest ja graafikutest sain kohe sotti, siis bussigraafikust ei saaks ma siiamaani aru ja ka piletiostu põhimõttest. Ka peatused olid väga imelikult tähistatud. Igatahes olenemata sellest, et mina ei saanud aru asjast, sai mu töökaaslane sellest aru, või pani huupi, vahet ei ole, igatahes esimeses bussis me olime ja õõtsusime Santa Maria Liguria poole. Viimane on linnake kohe Rapallo külje all. Seal tuli busse vahetada, mis süsteemist ma ka aru ei saanud aga õiges peatuses õnnestus meil olla tänu sellele, et ma küsisin ühelt naispolitseinikult teed ja see kenas inglise keeles, mis on küllaltki haruldane juhus, ka seletas. Muidugi ma oleks hea meelega ka sinna Santa Mariasse pikemalt jäänud ja põhjus oli selles, et seal, erinevalt Rapallost oli rohkem vaba randa ja see oli puhas ja kruusane. Aga ujuma ma ei saanud vaid ronisime umbsesse konservikarpi mis meid siis Portofino poole veeretas. Ega seal rohkem suurt teha pole kui linnakese ilu vaadata ja siis alla sadamakesse minna ja vaadata veel korra linnakese ilu ja luksuskaatrite ilu. Ühel kaatril olid mingid ameeriklased ja et möödaminejad ikka aru saaksid kui kallil kaatril nad on, siis oli vaja hästi kõvasti rääkida ja naerda nii et häälepaelad pooleks ja siis vilksti vilksti piiluda kas ikka vaadatakse. Sihukeste kohata öeldakse sealsamas ameerikas, wannabee. Ja neid oli seal rohkesti. Üks imelik mood, meeste juures oli, et osa nn rikkureid, või isegi enamus, kandis oma polo pluusi kraed üleval püsti, meil oli see mood kunagi ka, minuarust. Ja siis kui keegi tuli krae püsti ja nina püsti ja nina hoidis püsti paks meigi kord, meestel, ja suht rohke päivitus jumestas ka neid. Kuidagi ei tundunud olevat inimesed, kelle seltskonnas tahaks viibida ja me palju aega ei raisanudki siis selle koha peale ja surusime ennast jälle konservikarpi, see kord tõesti surusime, et siis tagasi Rapallo poole õõtsuda.

No comments:

Post a Comment