Monday, April 10, 2017

Kasukas

Eilse õhtu parim nali oli see, et kui ma saunast teiste sekka õue  istuma  läksin tundus seal veidi jahe, ainult rätik ümber, olla. Seepeale teatas kodanik B et tagatoas on kasukas pangu ma see üll. Kasukas oli uhke, kunstkarv siras ja mina aurasin. B tegi pildi kuidas ma puuriitade vahel säranauran ja see oli nii naljaks, et ma pidin hingetuks naerma. Mood on ikka mood ja olge moodasd.

Õunapuu otsas

Täna algas hommik kena kohviga õues ja linnulauluga. Et lindudega solidaarne olla ronisin ma õunapuu otsa, saaga ja käärid kaasas. Palju nendest vanadest ja sammaldunud puudest alles ei jäänud ja B arvas et tema küll aru ei saa kuhu need lehed peaksid tulema. Päeva kulgedes saabus ka esimene soojalaine, jope seljast ja puu otsa. Hiljem sai H viidud Tapale rongi peale ja et päev raisku ei läheks võtsin sealt suuna Nõmmeveskile. Joalene ja kanjon nähtud, kasvas kihk veel kuhugile minna ja võtsin suuna Viru rappa. Kaunis mõnus oli üksi jalutada, kaaslaseks kõva tuul ja hullunud siristavad linnuparved. Tornis, just siis kui ma olin saavutanud zenni saabus sinna bussitäis hispaanlasi kes olid väga erutatud ja lärmakad ja klõpsisid hullunult pilte teha. Kimasin minema, kuna sain aru et ka hispaanlastel on sama kurss kuhu minulgi aga kätte nad mu said just enne parklat. Mõtlesin et lähen vaatan kuidas elab lähedal asuv lõkkeplats. Seal avastasin ühe noormehe lomi ääres, kes mingi vee filtreerimise agregaadiga üritas lombi vett joogikõlbulikuks teha. Tuli välja et noormees on Franfurdi lähedalt ja matkab Oandult Aegviitu. Jagasin talle asjalikku infot Jussi jlrvede, Kõnnu sursoo ja rongide kohta. Tubli poiss, ihuüksi ja magamiskotiga niimodi matkata. Ahjaa teepeal nägin kuidas üks näritud sabaga rebane süvenenult põllul hiiri püüab. Oli teine nii ametis et ei märganud, et üks auto seima jäi ja aknast teda sama süvenenult klõpsutati pildikasti.

Wednesday, October 5, 2016

Portofino

Pärast minu huvitavat trippi neitsi Maarja meenutusradadele, võtsime kogu seltskonnaga ette väljasõidu linnakesse nimega Portofino. Portofino tuntus seisneb selles, et seda puhkusekohta armastavad igasugu kröösused ja mammona kummardajad, tavaturistid käivad sealt tiiru läbi, heal juhul ostavad ka mõne kohvi või joogikese ja suunduvad tagasi real world-i. Aga sinna me läksime bussidega, mis oli täiesti õige otsus, sest viimase etapi buss Portofinossse, sõitis mööda kitsest teed, ühel pool all meri, teisel pool kalju. Ja kui kurv ümber kalju tuli, siis buss andis signaali, et teisel pool kaljut tulijale teada anda, et midagi suurt on ootamas kurvis. Rapallo bussijaam on kohe rongijaama juures. Kui rongi piletitest ja graafikutest sain kohe sotti, siis bussigraafikust ei saaks ma siiamaani aru ja ka piletiostu põhimõttest. Ka peatused olid väga imelikult tähistatud. Igatahes olenemata sellest, et mina ei saanud aru asjast, sai mu töökaaslane sellest aru, või pani huupi, vahet ei ole, igatahes esimeses bussis me olime ja õõtsusime Santa Maria Liguria poole. Viimane on linnake kohe Rapallo külje all. Seal tuli busse vahetada, mis süsteemist ma ka aru ei saanud aga õiges peatuses õnnestus meil olla tänu sellele, et ma küsisin ühelt naispolitseinikult teed ja see kenas inglise keeles, mis on küllaltki haruldane juhus, ka seletas. Muidugi ma oleks hea meelega ka sinna Santa Mariasse pikemalt jäänud ja põhjus oli selles, et seal, erinevalt Rapallost oli rohkem vaba randa ja see oli puhas ja kruusane. Aga ujuma ma ei saanud vaid ronisime umbsesse konservikarpi mis meid siis Portofino poole veeretas. Ega seal rohkem suurt teha pole kui linnakese ilu vaadata ja siis alla sadamakesse minna ja vaadata veel korra linnakese ilu ja luksuskaatrite ilu. Ühel kaatril olid mingid ameeriklased ja et möödaminejad ikka aru saaksid kui kallil kaatril nad on, siis oli vaja hästi kõvasti rääkida ja naerda nii et häälepaelad pooleks ja siis vilksti vilksti piiluda kas ikka vaadatakse. Sihukeste kohata öeldakse sealsamas ameerikas, wannabee. Ja neid oli seal rohkesti. Üks imelik mood, meeste juures oli, et osa nn rikkureid, või isegi enamus, kandis oma polo pluusi kraed üleval püsti, meil oli see mood kunagi ka, minuarust. Ja siis kui keegi tuli krae püsti ja nina püsti ja nina hoidis püsti paks meigi kord, meestel, ja suht rohke päivitus jumestas ka neid. Kuidagi ei tundunud olevat inimesed, kelle seltskonnas tahaks viibida ja me palju aega ei raisanudki siis selle koha peale ja surusime ennast jälle konservikarpi, see kord tõesti surusime, et siis tagasi Rapallo poole õõtsuda.

Thursday, September 29, 2016

Rapallo

Kuna meil oli kõigist neist külavahe teedest juba küllastuseni, siis järgmisesse peatuskohta sõitsime mööda kiirteed kenasti, pealegi see oli kogu aeg mööda rannikut, ja ka kiirteelt võib näha kenasid vaateid. Ja vaade tuli mõnikord lausa 1,8 kilomeetri pärast, tunnelis, et siis kohe jälle kaduda. Aga siiski vahemeri ikka vilksas silma ka, nii hull mutimetroo ka ei olnud. Järgmine peatuskoht oli linnake nimega Rapallo, Vahemere ääres. Nii linnake ka see polnud just ikka, oma mõnekümne tuhande elanikuga linn, mis meil on korralik keskus. Meie korter oli keskusest, st merest kuskil üle kilomeetri eemal, koguaeg kõrgusesse küündiva tänava ääres. Olime selles kohas kohal lausa kolm ööd. Korteri väljaüürija oli neiu nimega Tatjana, aga ahaa, mitte venelane, nagu mina algul arvasin, vaid Brasiillane hoopis. Meespool oli aga hoopis prantslane, nii et migrandid. Minu toast seekord läbi tualetti käima ei pidanud aga ma elasin lausa kööktoas. Hommikul ärkasin selle peale et isa lapsevanem vaikselt toimetab juba köögis, st minu voodi jalutsis. Muretsesime et, kiirtee sild oli meie maja katusest ainult mõned kümned meetrid eemal ja kindlasti see kostab tuppa. Aga ei kostnud, ei saanud kosta sest palju lähemal käis paras lärm pidevalt. Rollerid, motikad, autod ja inimesed, sebisid tänaval edasi tagasi ka peale keskööd, kuigi meie majast edasi ei olnud palju kuhu enam minna. Ja sebisid nad ka trepikojas, naersid, mulisesid, paugutasid välisuksega ja laulsid valjult, kuigi ukse peal oli kiri et silentsio alates 23st. Mul Lasnaka korteris on vaikus ruudus võrreldes sellega, imelikud itaallased. Kohe esimene õhtu otsustasin minna väikesele sörgile, kuna nii saan kõige kiirema ülevaate linnast. Ja jälle tuli pidevalt teeääri vahetada, olenevalt sellest kus oli parasjagu kõnnitee. Nii hullumaja, nagu Pisas siin liikluses polnud ja inimesed olid ka rahulikumad. Linnakesest läbi voolab ka jõgi, aga mul ei tule praegu ette, kas seal ka vett sees oli, sillad olid küll uhked. Ja siis on seal uhke paadisadam, uhkete paatide ja kaatritega. Ja sadama kail sebisid sellised inimesed, nagu ma tänu filmile Saint Tropes ja Sandram ja tulnukad jne, endale ette kujutasin. Sellised pruunid päevitusest ja juuksed kollaseks pleekinud. Ja aga see sadamakai oli ka peaaegu ainuke koht kus selles linnas mereäärde sai, edasi tuli rand, tasuline rand. Kui Riminis oli toolil koha eest vaja välja käia 4 euri ja sa said ka selle arvelt kokkuhoides, mereäärest läbi minna, siis siin oli aed ees ja aia sees oli rand, toolid ja mingid putkad, kus vist saab omi asju hoida ja riideid vahetada. Kena ju, aga kogu selle asja eest tuli poole päeva eest välja käia 30 euri, bitte nicht. See on rohkem kui mu Brno öömaja. Kuskil olid mingid väikesed, maanteest veidi laiemad avaused ka tasuta mereäärde saamiseks, aga ühes neist oli igasugu prügi niipalju randa uhutud, et imelik oleks olnud seal ujuda. Hiljem ma leidsin ühe koha, kus paate vette lastakse, kena kruusase ranna ja sai ujuda ka. Muide Vahemere vesi on helesinine, vist oma soolasuse tõttu ja lummab sind vette minema rohkem kui mida iganes sireenide hällilaul. Linnas oli meie rõõmuks ka mitu supermarketit kesklinna piirkonnas, nii saime me teha enamuse söögist ise ja mitte otsima mööda linna taga kus saab odavamalt. Ja odavamalt siin sai ülevaalpool mägedes, mereääres oli juba palju kallim, aga mitte ülemõistuse kallim. Aga ikkagi andis tunda, et tegemist on Riveraga ja rikkamate inimest puhkuse veetmise kohana, kui oli näiteks Rimini. Ühel päeval avastasin, et linnas on ka köisraudtee, mis ülesse mägedesse viib, mingi Santa Maria jne nimelise kiriku juurde. Sinna sai ka jala, alguses mööda tänavaid, ja hiljem spetsiaalselt palverännakuks mõeldud rada mööda. Üleval oli veel lisaks marsruute, kenasti tähistatud Maria teemaliste infostendidega. Peale kogu selle kõike püha oli seal ka kaks restorani, üks uhkem kohe furnikulaari juures ja teine peibutas palverändulisi just seal kus sai jätkata vaga rada kõrgemale. Minu peibutas ta ära, kuna ta oli just see mida ma olin unistanud. Istud kõrgel mäe peal, vahid alla ja peakohal rippumas viinamarjad ja laual.. vakstu. Aga ilus oli. Furnikulaar või mis see iganes eesti keeles peaks olema, oli suht vana ja kui siis uksed kinni pandi, hakkas see alles käivituma, tuled vilkusid ja nupud plõksusid nagu ennemuistsel kosmoselaeval. Lõpuks ta ikkagi kohalt võttis ja usinalt mööda trossi ülesse liikuma hakkas. Sõit kestis kokku üle 8 minuti ja ületas mitut vaheposti, millest üleminek jõnksuga, võttis kõhu õõnsaks. Järgmine jaam asub merepinnast 600 meetri kõrgusel, tundus küll oma kilomeeter ja rohkem, aga nii ütleb kaart. Tõusvas kondlis sain teada aga uudist, et järgmine praamiühendus toimub teispäeval, järgmisel teisipäeval, st ka furnikulaarel on siesta ja mul on peaaegu kaks tundi aega neitsi Maarja tegemiste ja olemistega tutvuda. Kahjuks ei pidanud ma seda tegevust kuigi väärtuslikuks ajaraiskamiseks ja otsustasin alla minna jala. Vot see oli ka katsumus, kuna rada kulges mööda kumeraid libedaid kive, millest oli sillutatud tee. Jalad pidevalt viltu all ja mitte ainult tahapoole, tuiasin siis minna alla. Kaks korda ka kukkusin täiesti siruli, aga õnneks tee äärde, mitte tee peale, ega teest mööda.. kaljust alla. Ja see tõsiasi et seal lund pole ja lehed, nagu meil, ära ei kõdune, tuli mulle kõvasti kasuks, kukkusin kui padja peale, tõusin püsti, rapsisin lehepuru maha ja liikusin pahaselt alla poole. Pahane olin ma sellepärast, et ma pole eales matkal kukkunud niimoodi ja nüüd ja veel palverännaku raja peal, mina siruli. Raja poolepeal oli ka neitsi Maarjale pühendatud mingi omaalgatuslik pühapaik, aga ma sellest lugu ei pidanud, kus ta siis oli, kui ma siruli käisin. Meie ööbimiskoha juures olid rohkem kohalikele mõeldud kohad, pizza kohad ja veini baarid, ühes oli klaasike veini 1 euro ja lisaks said sa veel baari melu, kus kohalikel olid koerad kaasas laua all, ja häälekalt analüüsiti, vist päevasündmusi. Huvitav on see, et siin võib nii baaris kui restoranis suitsu kimuda. Huvitav kas euroliidu seaduste hammas ei hakka peale sellele karjuvale pahele, või pahelased lihtsalt vilistavad neile. Natuke kesklinnast edasi minna on mere ääres paar hotelli, nii et ohohoo, ma ei tea mitu tähte ja mis veel neil on, aga uhked ja bassein oli ühel kalju äärepeal merekohal. Aga ei mitte ühtegi inimest neis luksuslikes lamamistoolides või basseinides, täielik raiskamine ju.

Edasi mööda Toskaanat

Jaa, tegelikult on mul reisist juba mõned päevad möödas ja saadud kodus aklimatiseeritudki juba. Aga tuleb jätkata oma reisikirja kui sellega sai algust tehtud. Ilusa järve äärest valisime meelega kiirtee asemel külavahe tee, see oli küll aeglasem, aga väga maaliline. Ja miks maaliline, kuna olime Toskaanas ja seal on tõesti ilus. Meie eesmärgiks oli jõuda Pisa linna. Muud kuulsust sellel linnal ma kuulnud pole, kui see, et seal on üks viltu vajunud torn, mis hirmsalt turiste kokku meelitab. Mida vahemerele lähemale seda hullemaks läheb liiklus ja tänavad. Mitte seda et nad auklikud oleks nagu meil kevadel, aga kitsad ja kurvilised. Jalakäia peab kord ühelpool kõndima ja siis teisel ja lõpuks võta jalad selga, sest kõnnitee kaob hoopis ära, et kunagi jälle, vups, välja ilmuda. Meie elamine on vanalinnas, väikses majas, see on selline tüüpiline itaalia elamine, köögis trellid akende ees ja maja ees valvab majanaabrist vanahärra. Vahepeal kogunes meie maja ette kogu ümbruskonna naabrivalve ja et siis ilmekalt arutada, kus see estonio siis ikkagi on. Kui ma näitasin enda peale, estonio, ja näitasin musklit siis pistsid õrnemasoo naabrivalvurid kenasti kihistama ja arvasid estoniolastest vist väga hästi. Elamine oli küll täiesti ok, seal oli gaasipliit ja nõud ja puha, aga toad olid nii, et ühest toast tuli läbi minna, et vetsu saada ja dussi alla. Ma valisin selle toa, kuigi ebamugav, oli see parem variant kui, et mina kolistaks teiste toast läbi. Aga minu toas oli jälle ventilaator ja sellel lasin ma öö läbi puhuda, kuna meie budget öömajadest kondetsioneeri leida on liiga palju tahetud ja ka öösel on palav. Lapsevanemad ei teadnud millal nad lapse nii kaugele saavad, et sellega linna peale minna, ja ma panin üksi jala minema. Google maps kenasti teed näitamas, hakkasin siis rühkima suunal, viltune torn. Ehki sinna pidi saama ka busside ja rongidega, ma läksin jala, teepeal oli ka ju midagi vaadata. Tavaliselt on nende maailmakuulsate objektidega nii, et kui kohale saad, üllatud, kui väiksed nad on. Pisa torn, aga oli erand, see on tõesti suur torn ja isegi rohkem viltu kui oleks osanud oodata. Torn kuulub katedraali kompleksi, nii ei ole see ainuke vaatamisväärsus, vaid neid on mitmeid, aga iga objekti juures oli troppis turiste ja polnud lootustki sisse saada kuskile. Torniga pidi veel nii olema, nagu rääkis mu sõbra tütar, kes alles samu radu tallas mis mina, et hommikul tuleb torni pilet ära osta, siis saad pileti, kus on kellaaeg millal sind ülesse lastakse ja niikaua pead linnapeal aega parajaks tegema. Tegin seal pildi kus torn on ühele poole viltu ja mina teisele poole, aga hiljem sain aru mis pilt on tõeliselt cool. Nimelt oli palju turiste ametis sellega, et nad üritasid pildil jätta muljet et nad lükkavad torni püsti, või vähemalt toetavad seda. See püha tegevus, kus nad siis ennast salgavalt, hambad ristis, imiteerida üritavad, oli eemalt vaadates väga naljaks tegevus ja seda filmides oli mul suur tegu et mitte täisest kõrist hirnuma hakata. Üks hiina härra oli ikka väga hea grimassiga kui ta rinnalt tõstega üritas kuulsat tornikallet ära rikkuda, aga ilma tornita oli see midagi uskumatult tobedat, ja kui seal siis on karja kaupa selliseid, siis on ikka naljakas küll. Kahju et mõni saade pole sellest veel komöödiat näidanud. Üritasin mingeid omi radu sealt katedraali juurest ära pääseda ja sattusin..hullumaja õuele. Õnneks olid patsiendid kenasti trellide taga vist ja ma sain segamatult ja kinni võtmata, asutusest mööduda, kui sattusin .. sünnitusmajja. Ka sealt möödusin sekeldustega, mitte rõõmsa kaksikute isana. Ühesõnaga seal oli terve linnaosa puha haiglat täis ja see ei olnud just see vaatamisväärsus mida ma jahtimas olin, kaamera käes õieli. Lõpuks sain tagasi õigesse vanalinna, ja jõe äärde kus oli veel mingi kindlus ja kirikulaadne toode, mida pildistada ja sättisin sammud ööbimispaiga suunas. Meie lähedased baarid olid kahjuks suht kahtlased urkad, mingi sportbaarid, kus siis õllekõrvale serveeriti ohtralt jalgpalli ja ei midagi muud. Suitsu olid nad ka maast laeni täis, nii et laps oleks saanud ahelsuitsetaja doosi kohe kätte. Kakerdasime siis käruga mööda olematuid kõnniteid eemale ja leidsime kena pizza koha, kus müüdi väga mõistliku hinnaga pizzat kaasa. Seal sai ka kohapeal süüa, aga püstijalu pukkide ääres ja meie olime selleks liiga peened inimesed. Nii lõppeski meie kena ja ainus päev Pisa linnas, pizzat süües.