Monday, February 24, 2014

Sinialliakd, Keava ja Vabariigi aastapäeva kuumsuitsu kilu.

Sügelesin ja sügelesin kodus kuni rooli istusin ja grüünesse kimasin, põhjust andis ka see et maailmarändur oli Indiast tagasi ja õhtul kokkusaamine Jõeveres, kindlasti sauna ja jääsuplusega. Otsustasin et lähen Kuimetsa kaudu Raplamaale ja siis mõne koha üle vaatan. Teepeal kui jõudsin Siniallikate juurde viiva viidani, keerasin alla ja käisingi seal ära. Allikad ei olnud jää all ja näha kogu oma ilus. Teepeal tuli vastu keegi matkaja ja ütles tere, ütlesin vastu ja lisaks juttu ajades sain teada, et seal ei ole ainult üks allikas, vaid edasi on ka väiksem aga see keeb rohkem. Ma olin näinud ainult esimest ja suht millegiga konnatiigist ei erinenud. Teine allikas tõesti kees kogu oma ilus ja mitmest kohast ja oli sinine kah. Kahju et ma ainult tühjad pudelid maha unustasin, oleks koju viinud allikavett, loodan et Siniallika vesi on ikka puhas. Kaiust läbi, otsustasin ümber et ei lähe mitte Palukülla suusamägesid vaatama, vaid hoopis Kaeva kus on ka mäed. selle ümbermõtlemise tulemuseks oli see, et Kaius ma ka ära eksisin. MItte ühtegi teeviita seal ei olnud, puht juhuslikult leidsin õige tee. Tee oli tore kuniks ta otsa sai ja asendus libeda mudarajaga. Mul pole kogemusi sellise teega veel olnud ja algul arvasin, et minu autol on midagi viga, hiljem avastasin jälgede järgi, et ka teised autod on kohanud sama probleemi.
Keava linnamägi oli nagu mägi ikka ja päris kena vaataega, ..ja kiigega. Keava suusamäed olid lumevabad kenad jooksumäed hoopis, metsa taga laius suur soo, millest järgi tehismaastik. Keava järve ja torni ei õnnestunudki mul ülesse leida, pean nüüd google mapsist vaatama. Õhtu lõpetas hr Jõevere krahvi kodus tehtav saun ja Vabariigi aastapäeva puhuks kalaroog. Oi see kuumsuitsu kala maitses ikka võrratult, olen ennem seal lammast saanud ja noh.. no comments. Ja põhilaks on ikka saun ja jääaugus ujumine. Mäletan et paar aastat tagasi oli nii palju lund et vett ülesse ei leidnud, siis sai sama silla pealt lumme hüpatud. Seekord avastasin juba peaaegu riides, et mul pole ükski klipp ujumisest korralikult välja tulnud. Noh koorisin riided seljast ja uus võte. Selline on see näitleja elu, mõtlen nüüd et võiks tõesti hakata tali ujumist tegema.

Koer hullub sookailust..

Käisime sõpradega kaks päeva tagasi,
Viru rabas. Suurt midagi seal vaadata polnud sellise ilmaga ja eriti vaimustuses polnud keegi, peale Tommi koera, kes lausa hullus, näris sookailu ja muutus aina pöörasemaks.

Sunday, February 16, 2014

Cascais

Cascais Kuna koosolek lõppes lõunaks ja lennuki väljumise aeg alles 22 õhtul, tuli midagi välja mõelda, mis vaba ajaga teha. Algul oli plaan minna üle Vasco Da Gama silla teisele poole Tejo jõge aga kohalikud laitsid selle maha kuna pole ilma ja vaadet ja teisel pool on praegu kõik välja surnud. Leedu esindaja aga polnud kuskil käinud ja kuna ta laskis lahkel mu asjadel oma toas olla kuni lennuki peale minekuni. Mõtlesin et viin ta rongiga Cascaise linna ja ta ise oli kah nõus. Algul ta vist midagi eriti ei arvanud sellest matkast, aga kui ta merd ja kaljusid nägi siis oli ta küll väga rõõmus. Cascais on olnud läbi aegade koos kõrval asuva Estoriliga uhke kuurort piirkond, täis villasid ja uhkeid hotelle.
Alveelaev EMSA majast väljudes kuulsime imeliku müra jõel ja vaadates sinna nägime allveelaeva sõitmas. Polegi vist enne niimoodi näinud allveelaeva ainult piltidel mis meie vaprad kotkad soomelahel seilavatest allveelaevadest teevad.
Jälle Portugalis Rõõm osaleda järgmisel EMSA nõupidamisel ja veel suurem rõõm on sellest et mul jäi piisavalt aega üle et külastada ka huvitavaid paiku, tegin internetis natuke kodutööd ja valisin et selleks kohaks võiks olla Atlandi rannikul, Lissabonist pooletise tunni bussisõidu kaugusel olev poolsaar - linn Peniche.
Portugalis kohapeal oli ilm muidugi selle poolest parem et seal oli oma 15 kraadi sooja. Aga sadas nagu jube. Viskasin asjad bussi ja kimasin otsima kohta kust väljuvad Rede Expressi bussid. Mõni päev tagasi just käisin Tallinna Bussijaamas esimest korda ja olin üllatunud kui kena seal oli. Lissaboni oma oli nagu kolhoosi töökoda selle kõrval, söögikoht haises kloori järele. Aga buss oli puhas ja moodne.
Teepeal vahepeal aknast välja ei näinud suure vihma tõttu. Mõtlesin et mida ma seal ookaeani ääres küll tegema hakkan sellise vihma ja tuulega, vihmavari oli ka poolpidune. Palvetasin Taeva Isalt paremat ilma ja saingi, kui bussist välja astusin ainult tibutas veel ja varsti tulid päike ja kuu välja. Linne ise on suure kalasadamaga linnake mis on täis pikitud kalarestorane mis just sel ajal käik kinni olid kui minul isu oli. Veel on linnake kuulus oma surfi randade poolest, mis on top viie hulgas euroopas. Surfareid endid mul ka samuti näha ei õnnestunud. Aga selle eest nägin ma oma 16 kilomeetrisel matkal ümber poolsaarel kuhjaga kauneid vaateid ookeanile ja kaljusid ja laineid. Neid peab ise nägema.