Wednesday, October 5, 2016

Portofino

Pärast minu huvitavat trippi neitsi Maarja meenutusradadele, võtsime kogu seltskonnaga ette väljasõidu linnakesse nimega Portofino. Portofino tuntus seisneb selles, et seda puhkusekohta armastavad igasugu kröösused ja mammona kummardajad, tavaturistid käivad sealt tiiru läbi, heal juhul ostavad ka mõne kohvi või joogikese ja suunduvad tagasi real world-i. Aga sinna me läksime bussidega, mis oli täiesti õige otsus, sest viimase etapi buss Portofinossse, sõitis mööda kitsest teed, ühel pool all meri, teisel pool kalju. Ja kui kurv ümber kalju tuli, siis buss andis signaali, et teisel pool kaljut tulijale teada anda, et midagi suurt on ootamas kurvis. Rapallo bussijaam on kohe rongijaama juures. Kui rongi piletitest ja graafikutest sain kohe sotti, siis bussigraafikust ei saaks ma siiamaani aru ja ka piletiostu põhimõttest. Ka peatused olid väga imelikult tähistatud. Igatahes olenemata sellest, et mina ei saanud aru asjast, sai mu töökaaslane sellest aru, või pani huupi, vahet ei ole, igatahes esimeses bussis me olime ja õõtsusime Santa Maria Liguria poole. Viimane on linnake kohe Rapallo külje all. Seal tuli busse vahetada, mis süsteemist ma ka aru ei saanud aga õiges peatuses õnnestus meil olla tänu sellele, et ma küsisin ühelt naispolitseinikult teed ja see kenas inglise keeles, mis on küllaltki haruldane juhus, ka seletas. Muidugi ma oleks hea meelega ka sinna Santa Mariasse pikemalt jäänud ja põhjus oli selles, et seal, erinevalt Rapallost oli rohkem vaba randa ja see oli puhas ja kruusane. Aga ujuma ma ei saanud vaid ronisime umbsesse konservikarpi mis meid siis Portofino poole veeretas. Ega seal rohkem suurt teha pole kui linnakese ilu vaadata ja siis alla sadamakesse minna ja vaadata veel korra linnakese ilu ja luksuskaatrite ilu. Ühel kaatril olid mingid ameeriklased ja et möödaminejad ikka aru saaksid kui kallil kaatril nad on, siis oli vaja hästi kõvasti rääkida ja naerda nii et häälepaelad pooleks ja siis vilksti vilksti piiluda kas ikka vaadatakse. Sihukeste kohata öeldakse sealsamas ameerikas, wannabee. Ja neid oli seal rohkesti. Üks imelik mood, meeste juures oli, et osa nn rikkureid, või isegi enamus, kandis oma polo pluusi kraed üleval püsti, meil oli see mood kunagi ka, minuarust. Ja siis kui keegi tuli krae püsti ja nina püsti ja nina hoidis püsti paks meigi kord, meestel, ja suht rohke päivitus jumestas ka neid. Kuidagi ei tundunud olevat inimesed, kelle seltskonnas tahaks viibida ja me palju aega ei raisanudki siis selle koha peale ja surusime ennast jälle konservikarpi, see kord tõesti surusime, et siis tagasi Rapallo poole õõtsuda.

Thursday, September 29, 2016

Rapallo

Kuna meil oli kõigist neist külavahe teedest juba küllastuseni, siis järgmisesse peatuskohta sõitsime mööda kiirteed kenasti, pealegi see oli kogu aeg mööda rannikut, ja ka kiirteelt võib näha kenasid vaateid. Ja vaade tuli mõnikord lausa 1,8 kilomeetri pärast, tunnelis, et siis kohe jälle kaduda. Aga siiski vahemeri ikka vilksas silma ka, nii hull mutimetroo ka ei olnud. Järgmine peatuskoht oli linnake nimega Rapallo, Vahemere ääres. Nii linnake ka see polnud just ikka, oma mõnekümne tuhande elanikuga linn, mis meil on korralik keskus. Meie korter oli keskusest, st merest kuskil üle kilomeetri eemal, koguaeg kõrgusesse küündiva tänava ääres. Olime selles kohas kohal lausa kolm ööd. Korteri väljaüürija oli neiu nimega Tatjana, aga ahaa, mitte venelane, nagu mina algul arvasin, vaid Brasiillane hoopis. Meespool oli aga hoopis prantslane, nii et migrandid. Minu toast seekord läbi tualetti käima ei pidanud aga ma elasin lausa kööktoas. Hommikul ärkasin selle peale et isa lapsevanem vaikselt toimetab juba köögis, st minu voodi jalutsis. Muretsesime et, kiirtee sild oli meie maja katusest ainult mõned kümned meetrid eemal ja kindlasti see kostab tuppa. Aga ei kostnud, ei saanud kosta sest palju lähemal käis paras lärm pidevalt. Rollerid, motikad, autod ja inimesed, sebisid tänaval edasi tagasi ka peale keskööd, kuigi meie majast edasi ei olnud palju kuhu enam minna. Ja sebisid nad ka trepikojas, naersid, mulisesid, paugutasid välisuksega ja laulsid valjult, kuigi ukse peal oli kiri et silentsio alates 23st. Mul Lasnaka korteris on vaikus ruudus võrreldes sellega, imelikud itaallased. Kohe esimene õhtu otsustasin minna väikesele sörgile, kuna nii saan kõige kiirema ülevaate linnast. Ja jälle tuli pidevalt teeääri vahetada, olenevalt sellest kus oli parasjagu kõnnitee. Nii hullumaja, nagu Pisas siin liikluses polnud ja inimesed olid ka rahulikumad. Linnakesest läbi voolab ka jõgi, aga mul ei tule praegu ette, kas seal ka vett sees oli, sillad olid küll uhked. Ja siis on seal uhke paadisadam, uhkete paatide ja kaatritega. Ja sadama kail sebisid sellised inimesed, nagu ma tänu filmile Saint Tropes ja Sandram ja tulnukad jne, endale ette kujutasin. Sellised pruunid päevitusest ja juuksed kollaseks pleekinud. Ja aga see sadamakai oli ka peaaegu ainuke koht kus selles linnas mereäärde sai, edasi tuli rand, tasuline rand. Kui Riminis oli toolil koha eest vaja välja käia 4 euri ja sa said ka selle arvelt kokkuhoides, mereäärest läbi minna, siis siin oli aed ees ja aia sees oli rand, toolid ja mingid putkad, kus vist saab omi asju hoida ja riideid vahetada. Kena ju, aga kogu selle asja eest tuli poole päeva eest välja käia 30 euri, bitte nicht. See on rohkem kui mu Brno öömaja. Kuskil olid mingid väikesed, maanteest veidi laiemad avaused ka tasuta mereäärde saamiseks, aga ühes neist oli igasugu prügi niipalju randa uhutud, et imelik oleks olnud seal ujuda. Hiljem ma leidsin ühe koha, kus paate vette lastakse, kena kruusase ranna ja sai ujuda ka. Muide Vahemere vesi on helesinine, vist oma soolasuse tõttu ja lummab sind vette minema rohkem kui mida iganes sireenide hällilaul. Linnas oli meie rõõmuks ka mitu supermarketit kesklinna piirkonnas, nii saime me teha enamuse söögist ise ja mitte otsima mööda linna taga kus saab odavamalt. Ja odavamalt siin sai ülevaalpool mägedes, mereääres oli juba palju kallim, aga mitte ülemõistuse kallim. Aga ikkagi andis tunda, et tegemist on Riveraga ja rikkamate inimest puhkuse veetmise kohana, kui oli näiteks Rimini. Ühel päeval avastasin, et linnas on ka köisraudtee, mis ülesse mägedesse viib, mingi Santa Maria jne nimelise kiriku juurde. Sinna sai ka jala, alguses mööda tänavaid, ja hiljem spetsiaalselt palverännakuks mõeldud rada mööda. Üleval oli veel lisaks marsruute, kenasti tähistatud Maria teemaliste infostendidega. Peale kogu selle kõike püha oli seal ka kaks restorani, üks uhkem kohe furnikulaari juures ja teine peibutas palverändulisi just seal kus sai jätkata vaga rada kõrgemale. Minu peibutas ta ära, kuna ta oli just see mida ma olin unistanud. Istud kõrgel mäe peal, vahid alla ja peakohal rippumas viinamarjad ja laual.. vakstu. Aga ilus oli. Furnikulaar või mis see iganes eesti keeles peaks olema, oli suht vana ja kui siis uksed kinni pandi, hakkas see alles käivituma, tuled vilkusid ja nupud plõksusid nagu ennemuistsel kosmoselaeval. Lõpuks ta ikkagi kohalt võttis ja usinalt mööda trossi ülesse liikuma hakkas. Sõit kestis kokku üle 8 minuti ja ületas mitut vaheposti, millest üleminek jõnksuga, võttis kõhu õõnsaks. Järgmine jaam asub merepinnast 600 meetri kõrgusel, tundus küll oma kilomeeter ja rohkem, aga nii ütleb kaart. Tõusvas kondlis sain teada aga uudist, et järgmine praamiühendus toimub teispäeval, järgmisel teisipäeval, st ka furnikulaarel on siesta ja mul on peaaegu kaks tundi aega neitsi Maarja tegemiste ja olemistega tutvuda. Kahjuks ei pidanud ma seda tegevust kuigi väärtuslikuks ajaraiskamiseks ja otsustasin alla minna jala. Vot see oli ka katsumus, kuna rada kulges mööda kumeraid libedaid kive, millest oli sillutatud tee. Jalad pidevalt viltu all ja mitte ainult tahapoole, tuiasin siis minna alla. Kaks korda ka kukkusin täiesti siruli, aga õnneks tee äärde, mitte tee peale, ega teest mööda.. kaljust alla. Ja see tõsiasi et seal lund pole ja lehed, nagu meil, ära ei kõdune, tuli mulle kõvasti kasuks, kukkusin kui padja peale, tõusin püsti, rapsisin lehepuru maha ja liikusin pahaselt alla poole. Pahane olin ma sellepärast, et ma pole eales matkal kukkunud niimoodi ja nüüd ja veel palverännaku raja peal, mina siruli. Raja poolepeal oli ka neitsi Maarjale pühendatud mingi omaalgatuslik pühapaik, aga ma sellest lugu ei pidanud, kus ta siis oli, kui ma siruli käisin. Meie ööbimiskoha juures olid rohkem kohalikele mõeldud kohad, pizza kohad ja veini baarid, ühes oli klaasike veini 1 euro ja lisaks said sa veel baari melu, kus kohalikel olid koerad kaasas laua all, ja häälekalt analüüsiti, vist päevasündmusi. Huvitav on see, et siin võib nii baaris kui restoranis suitsu kimuda. Huvitav kas euroliidu seaduste hammas ei hakka peale sellele karjuvale pahele, või pahelased lihtsalt vilistavad neile. Natuke kesklinnast edasi minna on mere ääres paar hotelli, nii et ohohoo, ma ei tea mitu tähte ja mis veel neil on, aga uhked ja bassein oli ühel kalju äärepeal merekohal. Aga ei mitte ühtegi inimest neis luksuslikes lamamistoolides või basseinides, täielik raiskamine ju.

Edasi mööda Toskaanat

Jaa, tegelikult on mul reisist juba mõned päevad möödas ja saadud kodus aklimatiseeritudki juba. Aga tuleb jätkata oma reisikirja kui sellega sai algust tehtud. Ilusa järve äärest valisime meelega kiirtee asemel külavahe tee, see oli küll aeglasem, aga väga maaliline. Ja miks maaliline, kuna olime Toskaanas ja seal on tõesti ilus. Meie eesmärgiks oli jõuda Pisa linna. Muud kuulsust sellel linnal ma kuulnud pole, kui see, et seal on üks viltu vajunud torn, mis hirmsalt turiste kokku meelitab. Mida vahemerele lähemale seda hullemaks läheb liiklus ja tänavad. Mitte seda et nad auklikud oleks nagu meil kevadel, aga kitsad ja kurvilised. Jalakäia peab kord ühelpool kõndima ja siis teisel ja lõpuks võta jalad selga, sest kõnnitee kaob hoopis ära, et kunagi jälle, vups, välja ilmuda. Meie elamine on vanalinnas, väikses majas, see on selline tüüpiline itaalia elamine, köögis trellid akende ees ja maja ees valvab majanaabrist vanahärra. Vahepeal kogunes meie maja ette kogu ümbruskonna naabrivalve ja et siis ilmekalt arutada, kus see estonio siis ikkagi on. Kui ma näitasin enda peale, estonio, ja näitasin musklit siis pistsid õrnemasoo naabrivalvurid kenasti kihistama ja arvasid estoniolastest vist väga hästi. Elamine oli küll täiesti ok, seal oli gaasipliit ja nõud ja puha, aga toad olid nii, et ühest toast tuli läbi minna, et vetsu saada ja dussi alla. Ma valisin selle toa, kuigi ebamugav, oli see parem variant kui, et mina kolistaks teiste toast läbi. Aga minu toas oli jälle ventilaator ja sellel lasin ma öö läbi puhuda, kuna meie budget öömajadest kondetsioneeri leida on liiga palju tahetud ja ka öösel on palav. Lapsevanemad ei teadnud millal nad lapse nii kaugele saavad, et sellega linna peale minna, ja ma panin üksi jala minema. Google maps kenasti teed näitamas, hakkasin siis rühkima suunal, viltune torn. Ehki sinna pidi saama ka busside ja rongidega, ma läksin jala, teepeal oli ka ju midagi vaadata. Tavaliselt on nende maailmakuulsate objektidega nii, et kui kohale saad, üllatud, kui väiksed nad on. Pisa torn, aga oli erand, see on tõesti suur torn ja isegi rohkem viltu kui oleks osanud oodata. Torn kuulub katedraali kompleksi, nii ei ole see ainuke vaatamisväärsus, vaid neid on mitmeid, aga iga objekti juures oli troppis turiste ja polnud lootustki sisse saada kuskile. Torniga pidi veel nii olema, nagu rääkis mu sõbra tütar, kes alles samu radu tallas mis mina, et hommikul tuleb torni pilet ära osta, siis saad pileti, kus on kellaaeg millal sind ülesse lastakse ja niikaua pead linnapeal aega parajaks tegema. Tegin seal pildi kus torn on ühele poole viltu ja mina teisele poole, aga hiljem sain aru mis pilt on tõeliselt cool. Nimelt oli palju turiste ametis sellega, et nad üritasid pildil jätta muljet et nad lükkavad torni püsti, või vähemalt toetavad seda. See püha tegevus, kus nad siis ennast salgavalt, hambad ristis, imiteerida üritavad, oli eemalt vaadates väga naljaks tegevus ja seda filmides oli mul suur tegu et mitte täisest kõrist hirnuma hakata. Üks hiina härra oli ikka väga hea grimassiga kui ta rinnalt tõstega üritas kuulsat tornikallet ära rikkuda, aga ilma tornita oli see midagi uskumatult tobedat, ja kui seal siis on karja kaupa selliseid, siis on ikka naljakas küll. Kahju et mõni saade pole sellest veel komöödiat näidanud. Üritasin mingeid omi radu sealt katedraali juurest ära pääseda ja sattusin..hullumaja õuele. Õnneks olid patsiendid kenasti trellide taga vist ja ma sain segamatult ja kinni võtmata, asutusest mööduda, kui sattusin .. sünnitusmajja. Ka sealt möödusin sekeldustega, mitte rõõmsa kaksikute isana. Ühesõnaga seal oli terve linnaosa puha haiglat täis ja see ei olnud just see vaatamisväärsus mida ma jahtimas olin, kaamera käes õieli. Lõpuks sain tagasi õigesse vanalinna, ja jõe äärde kus oli veel mingi kindlus ja kirikulaadne toode, mida pildistada ja sättisin sammud ööbimispaiga suunas. Meie lähedased baarid olid kahjuks suht kahtlased urkad, mingi sportbaarid, kus siis õllekõrvale serveeriti ohtralt jalgpalli ja ei midagi muud. Suitsu olid nad ka maast laeni täis, nii et laps oleks saanud ahelsuitsetaja doosi kohe kätte. Kakerdasime siis käruga mööda olematuid kõnniteid eemale ja leidsime kena pizza koha, kus müüdi väga mõistliku hinnaga pizzat kaasa. Seal sai ka kohapeal süüa, aga püstijalu pukkide ääres ja meie olime selleks liiga peened inimesed. Nii lõppeski meie kena ja ainus päev Pisa linnas, pizzat süües.

Sunday, September 18, 2016

Lago di Trasimeno

Ja järgmine hommik suundusime sisemaa poole, Nimelt järve nimega Trasimeno suunas. Meil oli mõttes teepeal midagi vaadata ka ja algul suundusime mõõda mereäärt mingi linna suunas ja kui jõudsime sinna linna siis selgus et ega tee peal ega linnaski polnud absoluutselt midagi vaadata, muidugi mängib rolli ka see et me oleme tee peal juba neid linnu ja linnakesi juba küll näinud ja peab ikka väga millegagi silma paistma et meile meeldida. Otsustasime siis sisemaale suunduda ja mitte mööda kiirteed, vaid mööda väiksemaid teid. Nii siis kulgeski tee Toskaaana suunas kiirusega 40-70 enamuses ja seal kus sai 90 ga sõita ei saanud seda teha teepärast ja tigude pärast lihtsalt. Aga mida rohkem Toskaanaks läks seda maastik muutus mägisemaks ja ilusamaks ja täpselt nagu kuulsas filmis nähtud maja, olid kohalikud majad ka tee ääres. Lago di Trasimenoni me lõpuks jõudsime ja see mis mägedes alla tulles all avanes oli imeilus vaatepilt, ja kogu see aeg see imeilus vaatepilt jätkus kui järve läheduses olime. Küla kus peatusime oli Passignano di Trasimeno. Imeilus küla keskel kõrguva kindlusega, nagu enamus Toskaana külasid. Siin ikka annab valida millist kindlust külastada ja millist mitte sest kohalike sõnul on neid igalpool. Selles linnakeses oli meil jälle Booking.com võetud bed and brekfast hotellikeses nimega Florida. Imearmas majake aga kahjuks rautee ääres, samas jälle õnneks, ei sõitnud öösel ronge. Florida on perefirma, ja pappa sõnul on ta juba nii vana et juhtida kogu hotelli, sellepärast on neil ainult kolm tuba käigus ja muu maja tühi. Mamma ka ei viitsi enam aga kui küsisin et miks perepojad ei võta asja üle, vastust pappalt ei saanud ei saanud ma seda ka nooremalt pojalt kes pappa ja mammaga koos elas ühes hotelli tiivas. Hommikul oli nagu paljudes kohtades itaalia hommikusöök st, moos, groissant, jne peale mida vaatad iga lehma teeääres ja tahad neile hambad reide lüüa. Aga mulle seal sellegipoolest väga meeldis ja kuidagi lähedasteks saime nende inimetega. See pole ka hea vahest et siis läheb pererahvaga suheldes kogu aur ära ja vaatamisväärtustele ei jäägi aega. Õnneks oli linnake väike ja me jõudsime kõik ära vaadata ja pererahvaga suhelda. Teine lehe kogemus oli mul järve ääres. Panin tähele, et paati aerutakse mingil imelikul moel, Üks aerutaja istub paadi keskel aga teine taga pool ja vastaspool olev aer on peaaegu paadi päras kuid mitte siiski päris päras ja nii siis aerutatakse seal. Mitu paati oli järvel ja paistis et neil on treening käsil, et seda imelikku moodi aerutamist õppida. Vahtisin neid sillalt kui minu poolt aravatavast koolituskeskusest väljus üks noormees, sihukese asjaliku moega. Küsisin et bonjorno, kas ta inglise keelt räägib, tuli välja et räägib ja päris hästi. Küsisin selle aerutamise kohta, et kas see on mingi selle järvele omanäoline stiil. Ja tüüp vastas et on jah, et seda kasutasid kalurid ennemuistest ajast. Nüüd ta koolitab ja hoiab elus seda stiili aga raha pole. Ütlesin et misasja, kirjuta projekt ja euroraha tuleb. Ta ütles et on kolm korda juba kadalipu läbinud ja jälle alguses tagasi, itaalias on korruptsioon ja et siin mingit euroraha saada üksi projektist ei piisa nagu, meil. Ja nii kaid lagunevad ja paadid ka ja noormees teeb juba plaane ära minna inglismaale, kus ta juba elas vahepeal ja nii vajub unustuisse üks väga omapärane veesõiduk ja aerutamise stiil.

Friday, September 16, 2016

Rimini

Järgmine päev jätsime Veneetsiaga hüvasti ja siirdusime mööda Aadriamere rannikut edasi Rimini suunas. Valisime tee mis kulgeb mööda ranniku äärt ja ei valinud kiirteed. Vot see oli viga, Mitte midagi seal näha ei olnud suurt vaid me raiskasime oma aega passides tigude sabas. Liiklus Riminis on täielik hullumaja, osa rollereid möödub sust paremalt osa vaskault, jalgratturid on vabsee tuusad kes kimavad pool keskpaika teel. Tänavad on ka täielik utoopia, kord on kõnnitee ja kord pole ja siis kappa autode vahel. Autoga peab kindlasti sul avanema kolmas silm. Suunda ei näidata või siis unustatakse see sageli sisse. Noh meie hotelli ees oli vaeste rand, st nurgake kus sai tasuta mereääres oma kodinad maha panna. Ülejäänud kilomeetrite viisi seda teha ei võinud , võisid tasuta vaid läbi kõndida, muu eest pidid maksma. Üldiselt oli nii et pool päeva tooli renti oli 4 euri ja koos varjuga 10. Ma kaalusin esimest teha, aga siis kalkuleerisin, et kui ma jätan oma telefonid ja rahad ja arvutid sinna toolile ja vette lähen siis on suht pikk maa varast tümitama joosta, sest sügavaks läheb siin aeglaselt. Tasuta ranna osas aga läks kiiremini ja muuli pealt oli veel kõikse parem vette saada ja lebotada seal. Nii et tegelt see vaesterand hull pole üldse ja kiirelt saab ligi veele. Ahjaa kes siis seal tasuta rannas enamus oli, eks ikka idaanaabritest turistid. Eesimesel hommikul läksin randa oma jooga laadseid harjutusi ( loe, et joogaga ma ei tegele) tegema, märkasin ma et üks härrasmees oli kangesti ametis oma proua pildistamisega ja siis see proua väänles vees ja võttis igasugu kelmikaid poose, no ei tee seda soomlased ega ka ameeriklased ikka venealsed. See on nagu rahvuslik eripära. Ma olen kohe uurinud et ükskõik kus maailma otsas olen ma näinud sellsit pooside võtmist, ja kohe juurde läinud uurima, 100 prossa kostab sealt, et tavai jesjo tak snimajem i ttt. Hehe. Paistab üldse et kui Venemaalsed nüüd enam egiptusse ei julge sõita ja türki neid ei taheta, siis on Rimini ette võetud. Vanalinnas jalutades küsisin paarkorda teed vene keeles venelastelt ja kohe seletati et kuhu ja kuidas, väga lahke rahvas, aga noh omapärane. Vanalinnast rääkides, leidsin ma sealt paar vana ehitise moodi maja, siis oli paar hunnikut varemeid ja oligi kõik. Oli üks roomaaegne täiesti terve värav, aga Rooma amfiteatrist oli alles ainult mõned müürijupid ja vundamendi kohad, mis haisesid veel poonuseks kuse järele. Polnud just suurem ajaloo elamus. Me olime, st enamus aega elame Booking.com pakutud kohtades ja seal oli meil Budget hotell Maryliis, vastas sama firma hotell Laika. Mis ma oskan õelda, esimene mulje oli et toad on puhatad aga põrand oli nii must, et kui laps röömsalt põrandal püherdas kaks sekundit olid ta käed kenasti rokased. Ma leidsin koridorist kotitäie kasutatud käterätte ja tegin ühe märjakse ja tõmbasin meie tubade põrandad üle. Ma ei viitsi jaurama minna et fafafa. Noh ei jäta siis korisrtajale jotsi, kui ei taha pole vaja. Aga selle eest koristati seal tuba igapäev ja seda jälle pold vaja minuarust. St tehti voodi ära aga põrand, eh see las olla. Selles hotellis paistsis et peatujatest olime me kõige nooremad. Ja veel et saksa keelt oli palju kuulda. Olime saabunud alale kus kasutatakse akna katteid, selline ruloo mis on väljaspool. Me vaatasime seda nagu hiinaimet, algul ei saanud hakkama, näiteks minu toas sai asja opereerida mingi lindiga, aga sõpradel oli tehnikasajand, ülesse alla nooltega nupud ja puha. Aga see hotell kostis ikka hullult läbi. Minu sõprade last, hamba kasvus vaevlevat meriettat, oli ikka üle maja kuulda ja siis hommikuse ärkamise retsept oli naabertoa sakslased kes üritasid siis jupp haaval hakata avama oma kardinat, omanuppudega, ülesse alla. Johhaidii kuule ülesse on ülesse ja alla on alal, aga siis avada seda oma 15 minutit ikka ülesse jupike ja kohe alla jälle on ikka saavutus. Ma küsisin pärast adminnilt, et kas minu naabrite kardin on ikka ok, jah on ok aga avajad ei ole väga õlitatud ise. Ma vedelesin Riminis rannas ikka oma paar tundi järjest ja sain sellest täielikult päevituse ja siis et veel vähe, jooksin ma ühel päeval rannas siia sinna, oma 6 km. Pärast olin ikka täielik Chingascook suur madu, aga kuna minu päritolu pole täpselt teada ja ka vere koostis, siis see päiksepõletus ei ole minu jaoks miskit ja nii oligi, et ei olnudki vaja midagi määrida või maha kaapida jne, olen nüüd lihtsalt pruun. Rimini külje all on aga imeline koht, väike linnriik San Marino. Mu sõbra tütar just käis seal ja kindlalt soovitas sinna minna. Kimasime autoga kohale ja saime parkida kohe kõisraudtee all parklas, mis on küll tasuline aga mitte tappev. Mingi üks või kaks eurit kolm tundi. Tõstuk väljub iga 15 minuti tagant ja nii me siis tõusimegi mööda kõisa ülesse San Mariono vanalinna. See on ilus ja vaade on ilus ja seal on ka kaardiväelased kes on suht edevad ja lasevad pildistada. Ja rahvast on oi kui palju ja kõik ei ole ilusad vaid on koledad inimesed kes arvavad et on ilusamad kui mina ja on ülbed ja koguaeg teepeal ees. Ja mõni neist räägib ka vene keelt, vist enamus rääkis ja topivad ennast igale poole ja on igal pool. Ühesõnaga tüütused, ja ära ka ei saa, küll ma ürtasin, See üleval linn on nii et on suurem kindlus ja tänavate kompleks, nagu Toompea ja siis selle küljes on veel üks kindluseke teise mäetipu otsas ja sinna viib sillake mis siis on pildistavaid turiste täis ja kõik kaagutavad ja pooseeriva ja oijah. Aga alt läheb ka tänav ja seal pole kedagi ja selle tänva ääres oli mingi söögikoht ja hinnad suht soodsamad kui mujal ja pakuti igasugu saiatooteid ja pizzasid ja piazzasid. Neil oli terass, kenasti eraldatud muust maailmast, ja wihvi. Sisenesin söögikohta et vaadata mis ja kes, ja kogu see personal, mingi suvaline härra, maadam leti taga, väljaveninud tütar prillidega, ja siis vist poeg, supermoodne, aga jahuga keanasti koos, naeratasid kõik mulle ja teatasid et Bonjorno ja et terass on minu jaoks nagu loodud ja tualett kah jne, aa wifi samuti. Prillidega plika võttis lauatellimuse ja ma ostsin piazzat ja külma jooki. Nii head ameerika inglise keelt pole ma siiani kuulnud itaalias, kui see prill rääkis, ta vist oligi selle resto esikõneleja, sest ülejäänud seltskond vaid naeratas ja noogutas hambad laiali. Igatahes toit oli hea, võrratu. Jutu käigus tuli välja et prillidega neiu on õppinud filoloogiat inglise keele alal, ja et see on perefirma ja vend ja ema isa on ka kõvasti ametis ja naeratamas. Teate, nii hea tunne oli seal, ma olin oodatud seal ja ema näitas kuidas ta mingeid pannkoogi laadeseid tooteid vorbib otse tänaval pannil, piazza vist oli poja toodang, kes siis ahju juures osaline oli, tütar prill oli esikõneleja, ja isa oli ilu pärast, vot see mulle meeldib. Jaa ja siis ma pidin järsku jooksma see piazza kõhus kõikumas selle kõisrautee poole, sest aeg sai otsa. Aga kuhu , vot see oli küsimus algul, aga kuidagi õnnestus mul seal furniculare juures kokkulepitud ajal olla. Nii aga nüüd autoomanikud tähelepanu, kui osades tanklates itaalias on diisel 1,5 lausa, kõige odavam oli 1,21, siis San marinos oli 1, 17, kus meie tankisime, paagi punni ja muidugi oli seal järjekord. Õhtu veetsin üksinda pikniku pidades seal vaesterannas ja sõin viinamarju ja kohalikku suitsuvorsti ja jälgisin päikeseloojangut ja kui päike oli loojas siis rotte. Kolm rotti ilmus kuskilt muuli kivide vahelt ja siis askeldas muulil otsides vist palukesi mis inimestest oli maha pudenenud ja olid maru asjalikud, mind nagu tähele ei pandudki ja vahva oli neid mõnede jaoks jälke loomi, jälgida, polnud igav.

Thursday, September 15, 2016

Veneetsia

Tsehhi kiirteedel ja austrias on selline klepeka süsteem, et ostad esiklaasile klepeka, paned ta ettenähtud kohta ja siis mingid kaamerad teepeal kontrollivad kas oled maksnud või ei ole. Siis itaalias on tõkkepuude ja maksmise süsteem. Meil eestis on see suur number kui keegi sul 90 kiiruse alas 70 sõidab või 50 alas 40ga. Mida lõunapoole seda hullemaks läks, lätis vurasid veel teod teeääri mööda, aga siin liigub tigu keskpaika teed ja tal on täiesti ükskõik kas rivi on järgi kilomeeter või enam. Ja neid on igalpool. Pool maad Veneetsiasse on mägine aga mida lähemale seda igavam on ja tõesti aega ja närve hoides kasutage kiirteed. Ega see ei tähenda et kiirteil munejaid ei ole, aga seal saab neist mööda. Veneetsast Riminisse valisime rannaäärse tee, kiirtee asemel ja tegelt oli see viga kuna vaadata polnud seal kõigevähematki peale munaskanade teepeal. Veneetsias valisime linna ääres oleva kämpingu nimega Jolly, sest ega vanalinna nagunii autoga ei saa ja vahet pole kas sõidad parklast ühistranspordiga või kämpingust. Kämpingus on miljon majakest vist igatsugu suurusega. Meil oli kahe toaga ja keskel köögiga putka, nagu need kõik ülejäänud ka seal. Väga kitsas oli seal aga hakkama sai ja öösel jäi isegi vaikseks, olenemata kõrgest noorte konsertratsioonist. Kämpingus on ka suur bassein leboalaga ja vat see on küll suur pluss. Ega seal kämpingu kandis suurt midagi teha pole ja leboalas peesitada ja teisi vahtida oli päris asja ette. Samuti on kämpingus resto ja seal pakutav on väga eeskujulik ja hea. Ka on baar mis õhtul muutus diskoteegiks ja tõi mul hirmu higi otsaette, et kuna meie putka ei olnud sellest asutusest just eriti kaugel, siis ma kujutasin ette juba unetut ööd. Läksingi magama kõrvaklapid kõrvas, aga kui mingi aeg tualetti läksin oli kämpas täielik vaikus. Teine päev seal olekul oli meil plaanis minna Veneetsia kaunist vanalinna vaatama. Olen seal küll kunagi käinud aga mälu värkendamine pole kurjast. Kuigi kämpast läks linna transfeer 2.50 üks ots, siis kuulsin kuskilt kõrvaga, et see buss ei lähe päris linna, vaid sealt patumise kohast peab edasi transporti otsima. Aga teise kõrvaga kuulsin, et rong läheb päris kesklinna, aga kämpingust on ta jälle kaugel ja veel on buss nr 6. Otsustasin et lähen omapäi ja rongiga. Sinna rongijaama andis ikka kõndida, aga teepeal sattusin suurele laadalale ja kuna mul on t-särkide osas suhteliselt kitsas, ostsin sealt 3 euriga Hilghfigeri särgi, ..originaal ja puha, otse tootjalt. Enamus hilpude müüjaid olid pakistanlased, nii et tootjad. Rongijaama leidmisega oli tükk tegu, ega siin ei vii sind suunaviidad kohale nagu meil, aga ega nuriseda ka ei saa. Rong oli kondetsioneeritud ja puha, mis oli väga hea, kuna temperatuur aina tõusis. Lõpppeatuses kui uksast väljud, oledki kohe kanali ääres. Veneetsia majad vaatavad sind üle kanali ja oled Plaza di Romal. Seal samas on ka veebussi peatus.Üritasin selle süsteemist ja liinidest aru saada, kui mind kõnetas üks härra ja küsis kas ma tahan minna veebussi peale ja kas ma piletit ei taha. Kuna ta polnud kahtlase olekuga mooramaalane vaid pesueht saksa härra, kuulasin ma ta ära. Nimelt oli tema friend varem ära läinud ja tal on üks päevapilet nüüd üle, ja see lõppeb 18:45. Selle tõestuseks piiksutas ta seda validaatori ees ja tõesti, kaart oli ehtne. Ööpäeva kaart maksab 20 euri aga tema müüb 10ga kuna osa ööpäevast on juba möödanik. Kuna ühe otsa pilet on 7:80 siis polnud vaja palju mõelda, lõime käed. Halleluuja, milline võimalus mulle sülle sadas tegelikult. Ta soovitas veel võtta liin number 1 ja seda ma tegin. Liin algab Plaza di Romal ja lõppeb, minnes mööda Grande canalet ja Markuse väljakult läbi, Lido saarel. Sõitsin kohe täie raha eest ja lõpuni välja. Sain istuma lahtise akna alla ja kus ma siis klõpsisin ja filmisin. Mul on tunne et kuulus seriaal, Troonide mäng, on saanud päris palju eeskuju sellest linnast just, en teine suht sürrealistlik. Lidol arvasin, et kuna kekslinn on kallis siis oleks paras aeg midagi näksida seal saarel aga kuna ma olin suht lage sularahast vehkisin oma uhke gold krediitkaardiga, aga tutki, kui saigi maksta siis esimeses kohas oli näiteks miinimum arve 25, kuule määri pähe. Ja ega seal nii palju odavam ka pold. Pühkisin pahaselt Lido tolmu jalgadelt ja suundusin kesklinna: Pärast väikest tretti veel kuhugile maabusin Püha Markuse väljakul ja seal on ka Doodzide (vist on selline nimi) palee. Ossa kus oli ikka turiste, ropult. Rialto sillal oli tõeline ummik. Seekord Google maps mind alt ei vedanud ja ma uitasin rohkem kõrvaltänavaid pidi. Teadmseks et suveniirid muutusid Markuse väljakult kaugendes aina odavamaks ja see maski moodi magnet, mis ma ostsin, algul maksis 3.50, mina sain ta kätte 80 sendiga. Toidu hind nii suurt langust läbi ei teinud, aga tegi miinimumarve, kuskil väljakul ma maha istusin ja sain teada et miinimum arve on 15 aga sain ka 12 euriga kaardiga maksta, ju ma olin jotsi jätja nägu. See sõidukaart mis ma seal soetasin, kehtib ka mujal transpordil ja ma siis otsustasin bussiga nr 6 kämpingusse tagasi sõita. Bussid on seal natuke vanemad kui meil aga korras ja puhatad. Aga õnneks ma sain bussi siis kui ta alles uksed lahti tegi aga hiljem oli see ikka korralikult täis. Kahju et trammi ei sõitnud sinna kuhu vaja. See sõitis ühe rõõpa peal, aga kõrval olid vist ikka kummirattad ka et kogu see krempel ümber ei käiks. Niipalju siis kuulsast Veneetsiast.

Sunday, September 11, 2016

Alpimatk 2

Teisel Kubaridis oleku päeval otsustasime teistega sõita enne lapse siestat ringi ja siis õhtul kes kuhu. Otsustasime et läheme vaatame külla, kus ühed eestlased peavad majutuskohta ja algul oli plaan sinna elama minna. Mööda kiira käära teid jõudsime kohale aga küla oli tõepoolest väga väike. Vähe sellest et seal ei kohanud tänaval kedagi peale kanade, polnud seal poodi ega söögikohta. Tundus et tegime hea otsuse et sinna ei jäänud. Meie plaanides polnud see, et koguaeg roolis istuda, vaid autot parklas hoida. Kuna seal suurt midagi vaadata polnud pikalt, mõtlesime et kuhu siis edasi. Tegin ettepaneku et võiks minna Dreznitsa külla, aga sinna lähevad serpentiinid ja see polnud juhile just väga meeltmööda. Siiski läksime ja ei kahetsenud, küla on väääga maaliline oma kiriku, majade ja lilledes rõdudega. Kuigi ka seal olime peaagu ainsad hinged tänavatel, siiski leidsime sealt poe, milles küll palju midagi ei olnud, aga ma sain sealt vajaliku kätte, matkale mineuks, nagu vesi ja midagi närida. Mul nimelt oli tärganud mõte et miks mitte jala tagasi minna linna. Matkaradu oli seal mitmeid ja ka valikuid. Leidsime ka ühe inimtühja kohviku Dreznitsas, pärast maja mööda otsimist leidsime ka ühe naisterahva kes oli tolmuimeja taltsutamisega tegevuses. Selgitasime käte ja jalgadega et meie oleme kliendid ja me maksame. Vahtinud meid tuimalt, rääkis ta järsku puhast inglise keelt ja teatas et see kõik on ju väga tore aga kohvik ei ole veel lahti lihtsalt, aga kuna me, loe mina , oleme ju imearmasad saime oma kohvid kätte ja lisaks veel kuhjaga nõuandeid kuhu matkata ja mida vaadata. Üldiselt ongi inimesed sellised siin, lahked ja rõõmsad. Dreznitsa külje all on Koceki külake, kust voolab läbi sama jõeke mille moodustatud kaunist juga ma eile olin vaatamas käinud. Ja selles naaberkülas on ta ka moodustanud kaks joakest. Kuna see oli kiviga visata siis oli minu arust eriti mõttetu alla tagasi sõita ja neid mitte vaadata aga nii mu sõbrad just teha otsustasid ja mul ei jäänud muud üle kui oma kondiauru edasi kasutada. Tõepoolest esimene juga oli vahva ja kaunis, teine oli väike nire aga praktiline, selle all sai dussi võtta kenasti aga kuumavee kraani ei leidnud ma kuskilt. Jugade juurest oli mitu võimalust, kuhu edasi minna, kas alla ja läbi kaunite kohtade aga viimane etapp on serpentiinis ja veel koos autodega kellele endilegi seal suurt ruumi ei ole. Enne jugade juurde jõudmist aga keeras üks tee ülesse ja kirjas oli seal salapärane sõnaühend KRN, mille tähendusest polnud mul aimugi, aga panin ajama seda rada mööda. Tõus oli rajal päris järsk ja võttis päris võhmale, aga asi oli seda väärt, esimene üllatus oli, kui ma avastasin ennast platoolt, millelt oli imekaunis vaade all olevale Drezneki külale. Nagu enne mainitud oli küla allgi imeilus, aga ülevalt oli ta veel ilusam, samal ajal kui ma seda ilu kõike nautisin, hakkasid kiriku kellad helisema ja see pani ikka täiega tordile kirsi ära. Edasi läks rada veel järsemaks ja järsku jõudis karja aia väravani, sealt üleroninud ja veidi edasi kõndinud avastasin et olengi nn ürgmägede jalamil ja enam ilma kaljuronimise vahenditeta edasi ei saa. Kaarti uurides selgus mida tähendab salapärane tähekombinatsioon KRN. See on kõige kõrgema tipu nimi, mille jalamil ma olin just. KRN on täheühend sõnast must või mus suits. See on tulnud sellest et esimese maailmasõja ajal oli mäe juures kõva sõda ja terve mäetipp oli pikalt musta suitsu mähitud. KRN kõrgus on 2240 üle merepinna ja kaarti uurides selgus et koht kus mina olin on oma 1000 millegiga kas siis 1400 umbes. Nagu mainitud siis edasi minna ei saanud ja ma valisin ühe teekese alla minekuks. Aga suht järsul kruusateel alla laskuda ei olegi nii kerge ja ohutu, lahtine kruus pani mu mitu korda libisemaja palju ei puudunud et oleks külje maha pannud. All oli mingi lisanimega Dreznitsa küla sugulane, kust läks matkarada alla sinna külla kus ma eile käisin ja sealt omakorda sinna imekauni joani. Tee alla oli järsk ja ilma suuremate seikadeta. Ainukesed keda nägin olid ühe põõsa alla pugenud lõõtsutav lambakari ja järsku oma olemasolust kõva kluugutamisega teada andnud kalkuni kari. Viimased jälgisid mind huviga ja jalutasid teiselpool karjaaeda mingi aeg minuga kaasa. Naljakad linnud. Kõik peale ühe olid sellised saledamad, pikkusesse viskavad, vist noored kalkunid, aga nad kõik ümritsesid ühte laiusesse viskavat pahura näoga kalkunit ja liibusid sellele ligi ise kulutamisega sellele siis seletades mis nad minust ja kogu sellest kremplist arvavad. Va paks oli nagu mafiaboss ja ei ütelnud sõnagi vaid pani kõik selle informatsiooni mis talle minust jagati kenasti kõrva taha ja ju seedib seda siiani, kui ta vahepeal pole olekut muutnud ja lauailuks tehtud. All ma külastasin jälle seda imeilusat juga puhtalt praktilistel põhjustel, ma tahtsin vette ja kohe. Edasi marssisin ma sama igavat turisti rada mööda, mida eilegi. Õhtul käisin Pizza kohas, kus sai ka esimene õhtu oldud, söömas, aga seekord võtsin, pastaroa. Söömise ajal juhtusin olema tunnistajaks ka ühest avariist. Ma olin juba enne vaadanud, et suur turistide hulk, kes mööda teid ringi marssis, sõtkus ja kimas, vahest ei hoolinud nagu üldse et nad on autoteel. Ja nii ka vales kohas teed diagonaalis teed ületavad ratturid ei pannud tulevat autot tähele ja neist viimane naisterahvas sai müksu ja lendas uppi, kuna auto ei jõudnud nuka tagant tulles ka pidurdada Algul pani proua ikka kisama et mis toimub ja trallalala, aga siis õnnestus ta kaasal vist talle selgeks teha et ta ise on süüdi ja proua rahunes ja kukkus hoopis oma vigastustest muret tundma. Tundus et ta oli ikka saanud viga, marrastused ja põrutus vist ka, aga asi lahenes iseensest. Muidugi kas uhket rattasõitu poua teha saab enam selle puhkuse ajal aga sellele tuleks mõelda koguaeg ja olla tähelepanelik. Ja ja see oligi mu viimane õhtusöök kaunis Kobari linnakeses ja järgmine hommik vara me juba stardime Itaaliasse, Veneetsia suunas.

Saturday, September 10, 2016

Alpimatk esimene päev

Kubarid on väike linnake mägede vahel. Kui me hiljem sõitsime ringi ümberkaudsetes külades ja ka nendes oleks võinud peatuda, tundub et Kubarid oli siiski kõigeparem valik. Appartementhouse Masera oli meie peatuskoht. Toad olid väga head ja puhtad ja mittekulunud, ühesõnaga kõrgemat summat väärt kui küsiti. Aa et miks see Kubarid kõigeparem valik oli. Aga sellepärast et siin on korralik pood, mitmed söögikohad ja ka turismiteenused. Teine valik oli minna kellegi eestlaste juurde mingis külakeses Kamnos, aga siis oleks selge olnud see, et süüa tuleb teha ise ja autoga tuleb rohkem ringi kimada. Turismiinfo keskuses ain ma väga erutatud, kuna Kubridist algab mitmeid erineva raskusega matkaradu ja ma oleks kohe minema pannud, kuna üks algab kohe turimiinfo ukse alt peaaegu. Aga ma talitsesin ennast. Minu sõbrad, lapse tõttu ei saanud pikemat matka ette võtta ja pidid arvestama sellega et laps tahab päeval magada. Pidin oma plaanid tegema omaette ja see mulle väga meeldib, et ei pea kellegi järele passima. Matkarada algab tegelikult linna kohal asuva memoriaali tagant. See memoriaal on Mussoliini poolt rajatud matusekoht I maailma sõjas langenud itaalia sõduritele. See on väga uhke ehitis mitmekordsete terrassidega, millelt avaneb imeilus vaade alla linnale. Sealt algab ka tähtsaim matkarada. Võtsin matkale kaasa leiba ja pasteeti ja uhkelt vett ja mütsi ja päikeseprillid. Viimastest loobusin varsti kuna müts sai higiseks õigepea ja prillid samuti. Teerada kulges tõusude ja langustega, vahepeal oli üks tõus oma mitusada meetrit ja andis astuda ikka. Rajalt alla vaadata ei tasunud, kuna ühelpool oli mägi ja teiselpool mitusada meetrit vabalangust. Kui päris tippu jõudsin siis seal olid mingi muistse kindluse varemed kenasti eksponeeritud matkajaile. Sealt alla vaadates oli mitte ainult Kubarid kuskil all näha vaid ka see Mussolini mausoleum samuti oli kaugel all ja eemal. Läks meelest mainida et kogu selle terrasside mõte seal mausoleumis oli et nende seinte sisse olid siis sõjamehed maetud ja kogu kompleksi tipus on väike kirik. Viimase torn on öösel valgustatud ja pimedas see paistis müstiliselt minu rõdule ära. Edasi aga matkarada hakkas järsult laskuma jõe suunas, see oli oma kilomeeter peaaegu allpool. Jube järsud trepid ja rajad, toeks kaljuseina külge kinnitatud trossid. Ma ei tea aga mõned läbisid seda trassi lapsed kukil, no on ikka tahtmine. Esimese etapi lõpp oli, üle Soca jõe minev rippsild. Teiselpool jõge hargnes rada kas imeilusa kanjonis oleva joa suunas, mis oli turistikas täielik, või siis mööda jõeäärt edasi kulgev raskem rada Masala küla suunas, kõrgemal mägedes. See rada kulges algul mööda jõekallast. Ma valisin viimase kuna lootsin et mul on võimalik ka alla jõe juurde ronida ja vett katsuda. See mul õnnestus kuna lausa rada läks üheskohas alla jõe äärde. Vesi oli helesinine ja täiesti läbipaistev. Põhi oli kivine, aga oli ka liiva ja voolukiirus selles kohas ei olnud tapvalt kiire. Ronisin vette, muud jõe ääres vedelevad matkajad jälgimas, jaaa ja vesi oli oi oli külm, aga kuna ma juba varakevadel ronin vette siis oli see mulle kukepea. Kuskil puusadeni ronisin sisse ja sukeldusin korraks ja välja, selleks ajaks juba alumised kehaosad lõpetanud elumärkide signaalide saatmise peakorterisse. Aga oi kui mõnus oli. Edaspidi ma pikelmalt raja kirjeldamisele palju aega ei kuluta kuna see oli ainult ülessmäge ja metsa alla kulgev. Aga lõppes ta Masala külas ja see oli peaaegu suurte kaljuste mägede all. Küla oli väga ilus selline alpiküla, igalpool palju lilli rõdudel ja lehmad, kellad kaelas. Kuna olen suht isepäine olevus, otsustasin et ei lähe alla mööda kaardi poolt pakutavat rada, st sama rada pidi, vaid võtan Google mapsiga kahepeale mingi väikese punktiirraja ette. Vot see oli vale otsus. Alguses pold viga, jaa rada oli ja google oli, aga mingil momendil kadusid mõlemad ära ja ainult mina jäin okasroosikeste tihnikusse. Turnisin seal poolviltusel maapinnal suurte kivide peal ja all ringi aga ei miskit, google näitas et seisan paigal ja muudan ainult seismise suunda. Sain väääääga tigedaks ja järgnevad 30 minutit kirjamusta ei kannata... Aga mingi moment peale tunnist turnimist tuli google tagasi ja ka rada ilmus jälle välja. Jõudsin tiiruga tagasi Koceki jõe juurde. Sama nimega on selle kanjonis asuv juga. Vot see on asi mida vahid suu ammuli, kaljuseinad kulgevad paarkümmend meetrit ülessepoole ja taevast väga näha pole ja siis sa jõuad suuremasse ruumi mille ühes seinas vulises kõrgelt ülevalt, tundmatusest, alla juga. Joa alla tekkinud tiigikene lausa kutsus vette kastma. Paistis et osa juga külastavatest turisidest seda ka tegi, sest kilked ja röögatused kostsid kaugele. Noh mina va morsk ikka ujusin ringi ka osalt sellepärast et teised ei ujunud ja et ma olen ikka väga kõva mees. Tagasi Kobaridesse saab sealt joa juurest mööda matkarada mis kulgeb mööda Soca jõe äärt linnani välja. Rada ise on lai ja lapsevankriga täiesti läbitav. Enne linna on veel üks kuulus vaatamisväärsus, Napoleoni ajal rajatud sild. Jõgi on selle all päris sügaval ja nagu tumesinine lint mis on lihvinud kaljusse lohke ja kurve. Edasi kulges rada mööda maantee äärt linnani välja, aga see oli sõiduteel. Juhid on siin viisakad ja arvestavad turistide hordidega ja annavad lahkelt teed. Õhtul kui olin hinge tõmmanud ja pesnud ennast ja riided ära, läksin linna peale kus mu sõbrad juba ees olid grillbaaris Luv. Suurt grilli seal küll polnud, vorstikesed ja muu poolfabrikaatne lihajura, ja nagu lõunamaades reegel saab prae kõrvale kas riisi või friikaid , muid variante pole. Aga noh söögil polnud viga. Reisimine väsitab suht ära, ja eriti matkamine, nii et uneprobleemid mis mul kodus olid, on läinud täiega ja ma ei jõua lambaid lugedes isegi kümnendani..

Wednesday, September 7, 2016

Läbi Austria Sloveeniasse

Kui eile õhtul Brnos oli päike väljas siis nüüd teel austria poole, sajab jälle nagu igapäev teel olles. Maastik muutub mägisemaks ja seal on metsa, lauskmaal on puha põllad. Mida Itaaliale lähemale seda kõrgemaks lähevad mäed ja tunnelid pikemaks. Mõtlesime et Tavai teeme peatuse väikses linnakeses ja sööme lõunat. Nuge ja kahvleid märkide peal oli terve rodu. Linnake oli kena aga kõik söögikohad olid kinni ja pidime kiirteele tagasi minema. Siis tuli restplatze, ja bensiinijaam ja bistroo, hurraa. Kohapeal selgus et bistroo on maast laeni suitsu haisu täis, sest sees võib suitsetada, lapsele see ei sobi ja meile ka. Sloveeniasse saab Austriast läbi Itaalia. Ja kuskil itaalia piiri lähedal parklas kargasid meile ligi politseinikud ja küsisid passe, millepeale ma läksin röömsalt passi tooma autost. Tagasi tulles oma idkaardiga selgus aga et politsei saabudes olime seisnud vale auto kõrval ja meie auto ja dokumendid neid ei huvitanud üldse, sihuke löök, mina ja pole huvitav. Huviav oli hoopsi mingi mustalse moodi poiss kes, kilega kinnikleebitud aknaga mikrobussist, ülesse aeti ja see siis istus seal, pingi peal ja üritas aru saada mis toimub tema bussiga. Oi jah aga lõpuks lõppes see kiir-mittekiirtee otsa ja jõudsime itaaliasse ja siis kohe sloveeniasse ja see Sloveenia piiripunkt oli pealpool pilvi vist ja üldse oli hea et ma järgneva etapi teest tagapingil istusin, sest muidu oleks pidurdamisest auk põrandas. Johaidii, meil olid pidurid kuumad nagu triikrauad. Ja seisma ei saanud jääda sest titt magas, heh jäi ilma sest tasuta tivolist, ja pold kuskile seisma jääda ka sest ühel pool ebaturvaline mägi ja teiselpool veel ebaturvalisem vabalangus. Meile tuli vastu vist oma 50 mootorratast kogu sellel hullul teekonnal, neil on siin peasa vist. Kobari poole tee rahunes aga mitte päris. Vot ma ei tea seda mägede hingeelu aga minuarust osa mägesid on siin sellised ürgmäed, kõrged ja kauges ja lagedad.. ürgmees tuli neid nüüd vaatama ja nüüd on täius ja rahu maapeal. Igatahes teepeal üks kättesaamatu kauge ürgmäesein võttis küll sõnatuks. Aga hea uudis on see, et kui kõik ilmateated on ilmaennustamisega pange pannud ja kõik see krempel tuleks vallandada, siis Kobari ilm on küll nagu tellitud ja ette kuulutatud, ilus, ja ose.

Brno

Brnos olime hotellis eFi, väga puhas ja mugav ja hommikusöök nagu poola hotellis, rikkalik ja mis põhiline, kohal oli minu lemmik kõpse peekon, aga mida polnud kuskil oli, pudru, mul savi aga sõprade laps tahab putru. Tuli lasta enda oma teha soojaks aga tagasi toodes oli see alti kuum nagu laava. Kuulge saage lapsed ja olge normaalsed, üü. Kuna jõudsime Brnosse kell 16 paikku, kimasin mina linna avastama. Brno meenutas mulle natuke Tartut, linna keskel on Toomemäge meenutav mägi, kauni vaatega ja uhke kindlusega ja alllinnas on ka uhke maja mis meenutab natuke tigutorni, aga on kandilisem ja nõukogude inimesele veel arusaamatum. Ja parkides olid igalpool, vedelevad tudengid, kui nad olid just tudengid aga noored hullasid murul kütuseks odav tsehhi õlu. Ronisin mäe otsa linnusess, see oli lahti kõigile ja ainult linnuses paiknev muuseum oli piletiga. Kaunis vaade avanes igale poole ülevalt kindlusest. Hiljem ronisin teisel poole mäge jälle alla ja jalutasin ringi vanalinnas. Vaatasin et hinnad on odavamad kui eestis, silma jäi et Tallinna Raekojaplatsi meenutaval platsil asuvas restos oli kohalik õlu 0,5 ainult 1,5 euri, see jäi nagu silma erilise vahena meie hindadest. Kuna ma pole just eriline shoppaja, ei oska muid hindu võrrelda. Sõprade sõnul oli poes ka odav ja nemad sõid rikkaliku õhtueinet ja see oli väga ok hinnaga mina odavat maad ei usalda ja sõin oma musta leiba hotellis, suu tolmamas. Ja inimesd paistavad ka väga sõbralikud olevat igal pool, mitte nii nagu lätis. Igatahes Brnos tasub peatada ja ringi vaadata.

Tuesday, September 6, 2016

Brnosse

Õõd veetsime hotellis kiirtee ääres. Hotell Gorsky on suure veskiga ja puidust, pilliroo katusega kompleks. Sisse marssides avastasime ennast suuresest sööklast, buffeest, hotell oli hoopis teises maja otsas. Ma algul arvasin et ma ei saa üldse magada, üleval korrusel oli bussitäis läti koolilapsi ja sihuke mõll käis seal aga õnneks enne kella 23 jäi mõll järele ja täiesti vaikne oli. Tsehhi poole on väga uhked kiirteed osa isegi kuni 140 kilomeetrit tunnis. Remonte olulisi ei olnud ainult väikesed kiiruse piirngud. Tsehhi saabus nii et ei saanud arugi, järsku olid bensu hinnad muutunud. Tsehhis on ka veel oma raha , kc. Kurss Eesti panga järgi on kuskil 27,5, esimeses bensujaamas vahetasid nad aga 25 ühele, liigkasuvõtjad. Bensiin on siin kuskil 1,15 euri, on ka odavamaid kiirteest eemal. Tsehhis on on uhked parklad tee ääres peatumiseks, osa on korralikud ja wc tasuta, osades on wc kas ääreni täis või ei saa muu ebameeldivuse pärast neid kasutada. Nii et nende peale loota  ei saa. Nii poolas kui tsehhis olid bensujaamde tualetid tasulised, osades kus olid bistrood, seal sai ka tasuta.

Tallinnast Vilniuse kaudu Poola

Hommikul 3.09 kell 9:10 oli auto ees ja sõit Itaaliasse algas. Ilmateade teatas et saartest alates hakkab vihma sadama nii et pole raske eemale minna mingiks ajaks aga hiljem selgus et vihm tuli meiega kenasti kaasa. Ma olin lätti jõudes väga pettunud, kuna olen ajakirjandusest lugenud, et kõik kütuse hinnad pidid olema lätis odavamad kui eestis. Bensiin on 1 sent odavam, et selle pärast küll ei tasu tulla siia bensiini järele. Diisliga pidi olema suurem vahe. Mu sõpradel on väike laps ka kaasas, kes paar päeva enne väljasõitu oli jäänud nohuseks ja veidi haiglane. Praeguseks kui oleme jõudnud Riia alla on ta vahtinud minu tabletist multikaid ja suurt virinat pole olnud. Lätis käisime Addazis söömas, kena koht järve kaldal, kindlastion kõik kes lätis käinud, sealt mööda sõitnud. Koht oli kena, toit oli teeäärse putka mõõtu ja teenindus oli umbes nii, et mis te veel siit tahate, No ma ei tea kas nüüd ollakse veel rohkem kibestunud et kliendid jotsi ei jätnud? Ma ei saa omanikust aru kes võtab töötajaid iluasjaks aga mitteselleks et kliendid kunagi ka tagasi tulla tahaks. Lätis paistab väga popp olevat Justin Timberlake Dance läti keelne variant, 'Tiu tiu tiu tiu. Seda käiatakse suht tihti raadis. Läti teed on kõik enam vähem korda tehtud ja väga hea kvaliteediga. Leedu üllatas veel kallima bensiini hinnaga. Ja ilm on ka külmem, kas tõesti pole mujal parem kui kodus. Öösel olime Vilniuses minu reisikaaslaste tädi juures. Väike maja kesklinna ääres kohe, aga kuna me jõudsime kohale suht hilja, siis meil ei olnud isu enam kuhugile minna. Kõht oli ka tädi tehtud parti ploomidega nii täis et ei jaksanud liigutadagi. Hommikul väljusime Vilniusest Warsavi peale kell 9. Mitu tundi tuli taltsutada GPSi et ta ei saadaks meid Lazdijai asemel Kaunasesse. Võibolla oli tal sellega ka tagamõte sest esiteks võeti meid poolapiiril passikontrolliks maha ja see võttis kenakese aja. Ja teiseks oli peaaegu 100 km üles  kaevatud kiirteed Lomza linna kandis ja tunda annab pühapäeva õhtul Warsaavisse tagasi sõitvate autode hulk. Augustowi linnas käisime teeääres söömas ja sõime poola rahvustoitu vist, seda müükase igal pool, pizza. Reisikaaslased võtsid suure pizza ja see oli väikese teelaua suurune, Kõik saavad oma pizzasid süüa veel mitu aega. Mulle tundus, see piirkonda mis jäi kohe peale Leedu piiri Poola poole, väga huvitav, selline rahvuspargi moodi, kuskil pidid olema piisonid, kuksil oli hoiatus märk, ettevaatust ilvesed. See paik tundus olevat selline sarnane kuid suurem, Saadjärve taguse alaga. Aga kuna meie reisi eesmärk on Itaalia siis jäävad need piisonid ja ilvesed mingiks teiseks korraks. Poolas tundub ka see tõsi olevat et nad ei räägi muid keeli kui oma Polskat, No igal pool seleta käte ja jalgadega ja mul jäi kõnekaart ka selle pärast ostmata. Ma ei tea kas siin koolides keeli üldse ei õpetata.