Rimini

Järgmine päev jätsime Veneetsiaga hüvasti ja siirdusime mööda Aadriamere rannikut edasi Rimini suunas. Valisime tee mis kulgeb mööda ranniku äärt ja ei valinud kiirteed. Vot see oli viga, Mitte midagi seal näha ei olnud suurt vaid me raiskasime oma aega passides tigude sabas. Liiklus Riminis on täielik hullumaja, osa rollereid möödub sust paremalt osa vaskault, jalgratturid on vabsee tuusad kes kimavad pool keskpaika teel. Tänavad on ka täielik utoopia, kord on kõnnitee ja kord pole ja siis kappa autode vahel. Autoga peab kindlasti sul avanema kolmas silm. Suunda ei näidata või siis unustatakse see sageli sisse. Noh meie hotelli ees oli vaeste rand, st nurgake kus sai tasuta mereääres oma kodinad maha panna. Ülejäänud kilomeetrite viisi seda teha ei võinud , võisid tasuta vaid läbi kõndida, muu eest pidid maksma. Üldiselt oli nii et pool päeva tooli renti oli 4 euri ja koos varjuga 10. Ma kaalusin esimest teha, aga siis kalkuleerisin, et kui ma jätan oma telefonid ja rahad ja arvutid sinna toolile ja vette lähen siis on suht pikk maa varast tümitama joosta, sest sügavaks läheb siin aeglaselt. Tasuta ranna osas aga läks kiiremini ja muuli pealt oli veel kõikse parem vette saada ja lebotada seal. Nii et tegelt see vaesterand hull pole üldse ja kiirelt saab ligi veele. Ahjaa kes siis seal tasuta rannas enamus oli, eks ikka idaanaabritest turistid. Eesimesel hommikul läksin randa oma jooga laadseid harjutusi ( loe, et joogaga ma ei tegele) tegema, märkasin ma et üks härrasmees oli kangesti ametis oma proua pildistamisega ja siis see proua väänles vees ja võttis igasugu kelmikaid poose, no ei tee seda soomlased ega ka ameeriklased ikka venealsed. See on nagu rahvuslik eripära. Ma olen kohe uurinud et ükskõik kus maailma otsas olen ma näinud sellsit pooside võtmist, ja kohe juurde läinud uurima, 100 prossa kostab sealt, et tavai jesjo tak snimajem i ttt. Hehe. Paistab üldse et kui Venemaalsed nüüd enam egiptusse ei julge sõita ja türki neid ei taheta, siis on Rimini ette võetud. Vanalinnas jalutades küsisin paarkorda teed vene keeles venelastelt ja kohe seletati et kuhu ja kuidas, väga lahke rahvas, aga noh omapärane. Vanalinnast rääkides, leidsin ma sealt paar vana ehitise moodi maja, siis oli paar hunnikut varemeid ja oligi kõik. Oli üks roomaaegne täiesti terve värav, aga Rooma amfiteatrist oli alles ainult mõned müürijupid ja vundamendi kohad, mis haisesid veel poonuseks kuse järele. Polnud just suurem ajaloo elamus. Me olime, st enamus aega elame Booking.com pakutud kohtades ja seal oli meil Budget hotell Maryliis, vastas sama firma hotell Laika. Mis ma oskan õelda, esimene mulje oli et toad on puhatad aga põrand oli nii must, et kui laps röömsalt põrandal püherdas kaks sekundit olid ta käed kenasti rokased. Ma leidsin koridorist kotitäie kasutatud käterätte ja tegin ühe märjakse ja tõmbasin meie tubade põrandad üle. Ma ei viitsi jaurama minna et fafafa. Noh ei jäta siis korisrtajale jotsi, kui ei taha pole vaja. Aga selle eest koristati seal tuba igapäev ja seda jälle pold vaja minuarust. St tehti voodi ära aga põrand, eh see las olla. Selles hotellis paistsis et peatujatest olime me kõige nooremad. Ja veel et saksa keelt oli palju kuulda. Olime saabunud alale kus kasutatakse akna katteid, selline ruloo mis on väljaspool. Me vaatasime seda nagu hiinaimet, algul ei saanud hakkama, näiteks minu toas sai asja opereerida mingi lindiga, aga sõpradel oli tehnikasajand, ülesse alla nooltega nupud ja puha. Aga see hotell kostis ikka hullult läbi. Minu sõprade last, hamba kasvus vaevlevat meriettat, oli ikka üle maja kuulda ja siis hommikuse ärkamise retsept oli naabertoa sakslased kes üritasid siis jupp haaval hakata avama oma kardinat, omanuppudega, ülesse alla. Johhaidii kuule ülesse on ülesse ja alla on alal, aga siis avada seda oma 15 minutit ikka ülesse jupike ja kohe alla jälle on ikka saavutus. Ma küsisin pärast adminnilt, et kas minu naabrite kardin on ikka ok, jah on ok aga avajad ei ole väga õlitatud ise. Ma vedelesin Riminis rannas ikka oma paar tundi järjest ja sain sellest täielikult päevituse ja siis et veel vähe, jooksin ma ühel päeval rannas siia sinna, oma 6 km. Pärast olin ikka täielik Chingascook suur madu, aga kuna minu päritolu pole täpselt teada ja ka vere koostis, siis see päiksepõletus ei ole minu jaoks miskit ja nii oligi, et ei olnudki vaja midagi määrida või maha kaapida jne, olen nüüd lihtsalt pruun. Rimini külje all on aga imeline koht, väike linnriik San Marino. Mu sõbra tütar just käis seal ja kindlalt soovitas sinna minna. Kimasime autoga kohale ja saime parkida kohe kõisraudtee all parklas, mis on küll tasuline aga mitte tappev. Mingi üks või kaks eurit kolm tundi. Tõstuk väljub iga 15 minuti tagant ja nii me siis tõusimegi mööda kõisa ülesse San Mariono vanalinna. See on ilus ja vaade on ilus ja seal on ka kaardiväelased kes on suht edevad ja lasevad pildistada. Ja rahvast on oi kui palju ja kõik ei ole ilusad vaid on koledad inimesed kes arvavad et on ilusamad kui mina ja on ülbed ja koguaeg teepeal ees. Ja mõni neist räägib ka vene keelt, vist enamus rääkis ja topivad ennast igale poole ja on igal pool. Ühesõnaga tüütused, ja ära ka ei saa, küll ma ürtasin, See üleval linn on nii et on suurem kindlus ja tänavate kompleks, nagu Toompea ja siis selle küljes on veel üks kindluseke teise mäetipu otsas ja sinna viib sillake mis siis on pildistavaid turiste täis ja kõik kaagutavad ja pooseeriva ja oijah. Aga alt läheb ka tänav ja seal pole kedagi ja selle tänva ääres oli mingi söögikoht ja hinnad suht soodsamad kui mujal ja pakuti igasugu saiatooteid ja pizzasid ja piazzasid. Neil oli terass, kenasti eraldatud muust maailmast, ja wihvi. Sisenesin söögikohta et vaadata mis ja kes, ja kogu see personal, mingi suvaline härra, maadam leti taga, väljaveninud tütar prillidega, ja siis vist poeg, supermoodne, aga jahuga keanasti koos, naeratasid kõik mulle ja teatasid et Bonjorno ja et terass on minu jaoks nagu loodud ja tualett kah jne, aa wifi samuti. Prillidega plika võttis lauatellimuse ja ma ostsin piazzat ja külma jooki. Nii head ameerika inglise keelt pole ma siiani kuulnud itaalias, kui see prill rääkis, ta vist oligi selle resto esikõneleja, sest ülejäänud seltskond vaid naeratas ja noogutas hambad laiali. Igatahes toit oli hea, võrratu. Jutu käigus tuli välja et prillidega neiu on õppinud filoloogiat inglise keele alal, ja et see on perefirma ja vend ja ema isa on ka kõvasti ametis ja naeratamas. Teate, nii hea tunne oli seal, ma olin oodatud seal ja ema näitas kuidas ta mingeid pannkoogi laadeseid tooteid vorbib otse tänaval pannil, piazza vist oli poja toodang, kes siis ahju juures osaline oli, tütar prill oli esikõneleja, ja isa oli ilu pärast, vot see mulle meeldib. Jaa ja siis ma pidin järsku jooksma see piazza kõhus kõikumas selle kõisrautee poole, sest aeg sai otsa. Aga kuhu , vot see oli küsimus algul, aga kuidagi õnnestus mul seal furniculare juures kokkulepitud ajal olla. Nii aga nüüd autoomanikud tähelepanu, kui osades tanklates itaalias on diisel 1,5 lausa, kõige odavam oli 1,21, siis San marinos oli 1, 17, kus meie tankisime, paagi punni ja muidugi oli seal järjekord. Õhtu veetsin üksinda pikniku pidades seal vaesterannas ja sõin viinamarju ja kohalikku suitsuvorsti ja jälgisin päikeseloojangut ja kui päike oli loojas siis rotte. Kolm rotti ilmus kuskilt muuli kivide vahelt ja siis askeldas muulil otsides vist palukesi mis inimestest oli maha pudenenud ja olid maru asjalikud, mind nagu tähele ei pandudki ja vahva oli neid mõnede jaoks jälke loomi, jälgida, polnud igav.