Ja järgmine hommik suundusime sisemaa poole, Nimelt järve nimega Trasimeno suunas. Meil oli mõttes teepeal midagi vaadata ka ja algul suundusime mõõda mereäärt mingi linna suunas ja kui jõudsime sinna linna siis selgus et ega tee peal ega linnaski polnud absoluutselt midagi vaadata, muidugi mängib rolli ka see et me oleme tee peal juba neid linnu ja linnakesi juba küll näinud ja peab ikka väga millegagi silma paistma et meile meeldida. Otsustasime siis sisemaale suunduda ja mitte mööda kiirteed, vaid mööda väiksemaid teid. Nii siis kulgeski tee Toskaaana suunas kiirusega 40-70 enamuses ja seal kus sai 90 ga sõita ei saanud seda teha teepärast ja tigude pärast lihtsalt. Aga mida rohkem Toskaanaks läks seda maastik muutus mägisemaks ja ilusamaks ja täpselt nagu kuulsas filmis nähtud maja, olid kohalikud majad ka tee ääres. Lago di Trasimenoni me lõpuks jõudsime ja see mis mägedes alla tulles all avanes oli imeilus vaatepilt, ja kogu see aeg see imeilus vaatepilt jätkus kui järve läheduses olime. Küla kus peatusime oli Passignano di Trasimeno. Imeilus küla keskel kõrguva kindlusega, nagu enamus Toskaana külasid. Siin ikka annab valida millist kindlust külastada ja millist mitte sest kohalike sõnul on neid igalpool.
Selles linnakeses oli meil jälle Booking.com võetud bed and brekfast hotellikeses nimega Florida. Imear
mas majake aga kahjuks rautee ääres, samas jälle õnneks, ei sõitnud öösel ronge. Florida on perefirma, ja pappa sõnul on ta juba nii vana et juhtida kogu hotelli, sellepärast on neil ainult kolm tuba käigus ja muu maja tühi. Mamma ka ei viitsi enam aga kui küsisin et miks perepojad ei võta asja üle, vastust pappalt ei saanud ei saanud ma seda ka nooremalt pojalt kes pappa ja mammaga koos elas ühes hotelli tiivas. Hommikul oli nagu paljudes kohtades itaalia hommikusöök st, moos, groissant, jne peale mida vaatad iga lehma teeääres ja tahad neile hambad reide lüüa. Aga mulle seal sellegipoolest väga meeldis ja kuidagi lähedasteks saime nende inimetega. See pole ka hea vahest et siis läheb pererahvaga suheldes kogu aur ära ja vaatamisväärtustele ei jäägi aega. Õnneks oli linnake väike ja me jõudsime kõik ära vaadata ja pererahvaga suhelda. Teine lehe kogemus oli mul järve ääres. Panin tähele, et paati aerutakse mingil imelikul moel, Üks aerutaja istub paadi keskel aga teine taga pool ja vastaspool olev aer on peaaegu paadi päras kuid mitte siiski päris päras ja nii siis aerutatakse seal. Mitu paati oli järvel ja paistis et neil on treening käsil, et seda imelikku moodi aerutamist õppida. Vahtisin neid sillalt kui minu poolt aravatavast koolituskeskusest väljus üks noormees, sihukese asjaliku moega. Küsisin et bonjorno, kas ta inglise keelt räägib, tuli välja et räägib ja päris hästi. Küsisin selle aerutamise kohta, et kas see on mingi selle järvele omanäoline stiil. Ja tüüp vastas et on jah, et seda kasutasid kalurid ennemuistest ajast. Nüüd ta koolitab ja hoiab elus seda stiili aga raha pole. Ütlesin et misasja, kirjuta projekt ja euroraha tuleb. Ta ütles et on kolm korda juba kadalipu läbinud ja jälle alguses tagasi, itaalias on korruptsioon ja et siin mingit euroraha saada üksi projektist ei piisa nagu, meil. Ja nii kaid lagunevad ja paadid ka ja noormees teeb juba plaane ära minna inglismaale, kus ta juba elas vahepeal ja nii vajub unustuisse üks väga omapärane veesõiduk ja aerutamise stiil.
mas majake aga kahjuks rautee ääres, samas jälle õnneks, ei sõitnud öösel ronge. Florida on perefirma, ja pappa sõnul on ta juba nii vana et juhtida kogu hotelli, sellepärast on neil ainult kolm tuba käigus ja muu maja tühi. Mamma ka ei viitsi enam aga kui küsisin et miks perepojad ei võta asja üle, vastust pappalt ei saanud ei saanud ma seda ka nooremalt pojalt kes pappa ja mammaga koos elas ühes hotelli tiivas. Hommikul oli nagu paljudes kohtades itaalia hommikusöök st, moos, groissant, jne peale mida vaatad iga lehma teeääres ja tahad neile hambad reide lüüa. Aga mulle seal sellegipoolest väga meeldis ja kuidagi lähedasteks saime nende inimetega. See pole ka hea vahest et siis läheb pererahvaga suheldes kogu aur ära ja vaatamisväärtustele ei jäägi aega. Õnneks oli linnake väike ja me jõudsime kõik ära vaadata ja pererahvaga suhelda. Teine lehe kogemus oli mul järve ääres. Panin tähele, et paati aerutakse mingil imelikul moel, Üks aerutaja istub paadi keskel aga teine taga pool ja vastaspool olev aer on peaaegu paadi päras kuid mitte siiski päris päras ja nii siis aerutatakse seal. Mitu paati oli järvel ja paistis et neil on treening käsil, et seda imelikku moodi aerutamist õppida. Vahtisin neid sillalt kui minu poolt aravatavast koolituskeskusest väljus üks noormees, sihukese asjaliku moega. Küsisin et bonjorno, kas ta inglise keelt räägib, tuli välja et räägib ja päris hästi. Küsisin selle aerutamise kohta, et kas see on mingi selle järvele omanäoline stiil. Ja tüüp vastas et on jah, et seda kasutasid kalurid ennemuistest ajast. Nüüd ta koolitab ja hoiab elus seda stiili aga raha pole. Ütlesin et misasja, kirjuta projekt ja euroraha tuleb. Ta ütles et on kolm korda juba kadalipu läbinud ja jälle alguses tagasi, itaalias on korruptsioon ja et siin mingit euroraha saada üksi projektist ei piisa nagu, meil. Ja nii kaid lagunevad ja paadid ka ja noormees teeb juba plaane ära minna inglismaale, kus ta juba elas vahepeal ja nii vajub unustuisse üks väga omapärane veesõiduk ja aerutamise stiil.
No comments:
Post a Comment