Alpimatk esimene päev

Kubarid on väike linnake mägede vahel. Kui me hiljem sõitsime ringi ümberkaudsetes külades ja ka nendes oleks võinud peatuda, tundub et Kubarid oli siiski kõigeparem valik. Appartementhouse Masera oli meie peatuskoht. Toad olid väga head ja puhtad ja mittekulunud, ühesõnaga kõrgemat summat väärt kui küsiti. Aa et miks see Kubarid kõigeparem valik oli. Aga sellepärast et siin on korralik pood, mitmed söögikohad ja ka turismiteenused. Teine valik oli minna kellegi eestlaste juurde mingis külakeses Kamnos, aga siis oleks selge olnud see, et süüa tuleb teha ise ja autoga tuleb rohkem ringi kimada. Turismiinfo keskuses ain ma väga erutatud, kuna Kubridist algab mitmeid erineva raskusega matkaradu ja ma oleks kohe minema pannud, kuna üks algab kohe turimiinfo ukse alt peaaegu. Aga ma talitsesin ennast. Minu sõbrad, lapse tõttu ei saanud pikemat matka ette võtta ja pidid arvestama sellega et laps tahab päeval magada. Pidin oma plaanid tegema omaette ja see mulle väga meeldib, et ei pea kellegi järele passima. Matkarada algab tegelikult linna kohal asuva memoriaali tagant. See memoriaal on Mussoliini poolt rajatud matusekoht I maailma sõjas langenud itaalia sõduritele. See on väga uhke ehitis mitmekordsete terrassidega, millelt avaneb imeilus vaade alla linnale. Sealt algab ka tähtsaim matkarada. Võtsin matkale kaasa leiba ja pasteeti ja uhkelt vett ja mütsi ja päikeseprillid. Viimastest loobusin varsti kuna müts sai higiseks õigepea ja prillid samuti. Teerada kulges tõusude ja langustega, vahepeal oli üks tõus oma mitusada meetrit ja andis astuda ikka. Rajalt alla vaadata ei tasunud, kuna ühelpool oli mägi ja teiselpool mitusada meetrit vabalangust. Kui päris tippu jõudsin siis seal olid mingi muistse kindluse varemed kenasti eksponeeritud matkajaile. Sealt alla vaadates oli mitte ainult Kubarid kuskil all näha vaid ka see Mussolini mausoleum samuti oli kaugel all ja eemal. Läks meelest mainida et kogu selle terrasside mõte seal mausoleumis oli et nende seinte sisse olid siis sõjamehed maetud ja kogu kompleksi tipus on väike kirik. Viimase torn on öösel valgustatud ja pimedas see paistis müstiliselt minu rõdule ära. Edasi aga matkarada hakkas järsult laskuma jõe suunas, see oli oma kilomeeter peaaegu allpool. Jube järsud trepid ja rajad, toeks kaljuseina külge kinnitatud trossid. Ma ei tea aga mõned läbisid seda trassi lapsed kukil, no on ikka tahtmine. Esimese etapi lõpp oli, üle Soca jõe minev rippsild. Teiselpool jõge hargnes rada kas imeilusa kanjonis oleva joa suunas, mis oli turistikas täielik, või siis mööda jõeäärt edasi kulgev raskem rada Masala küla suunas, kõrgemal mägedes. See rada kulges algul mööda jõekallast. Ma valisin viimase kuna lootsin et mul on võimalik ka alla jõe juurde ronida ja vett katsuda. See mul õnnestus kuna lausa rada läks üheskohas alla jõe äärde. Vesi oli helesinine ja täiesti läbipaistev. Põhi oli kivine, aga oli ka liiva ja voolukiirus selles kohas ei olnud tapvalt kiire. Ronisin vette, muud jõe ääres vedelevad matkajad jälgimas, jaaa ja vesi oli oi oli külm, aga kuna ma juba varakevadel ronin vette siis oli see mulle kukepea. Kuskil puusadeni ronisin sisse ja sukeldusin korraks ja välja, selleks ajaks juba alumised kehaosad lõpetanud elumärkide signaalide saatmise peakorterisse. Aga oi kui mõnus oli. Edaspidi ma pikelmalt raja kirjeldamisele palju aega ei kuluta kuna see oli ainult ülessmäge ja metsa alla kulgev. Aga lõppes ta Masala külas ja see oli peaaegu suurte kaljuste mägede all. Küla oli väga ilus selline alpiküla, igalpool palju lilli rõdudel ja lehmad, kellad kaelas. Kuna olen suht isepäine olevus, otsustasin et ei lähe alla mööda kaardi poolt pakutavat rada, st sama rada pidi, vaid võtan Google mapsiga kahepeale mingi väikese punktiirraja ette. Vot see oli vale otsus. Alguses pold viga, jaa rada oli ja google oli, aga mingil momendil kadusid mõlemad ära ja ainult mina jäin okasroosikeste tihnikusse. Turnisin seal poolviltusel maapinnal suurte kivide peal ja all ringi aga ei miskit, google näitas et seisan paigal ja muudan ainult seismise suunda. Sain väääääga tigedaks ja järgnevad 30 minutit kirjamusta ei kannata... Aga mingi moment peale tunnist turnimist tuli google tagasi ja ka rada ilmus jälle välja. Jõudsin tiiruga tagasi Koceki jõe juurde. Sama nimega on selle kanjonis asuv juga. Vot see on asi mida vahid suu ammuli, kaljuseinad kulgevad paarkümmend meetrit ülessepoole ja taevast väga näha pole ja siis sa jõuad suuremasse ruumi mille ühes seinas vulises kõrgelt ülevalt, tundmatusest, alla juga. Joa alla tekkinud tiigikene lausa kutsus vette kastma. Paistis et osa juga külastavatest turisidest seda ka tegi, sest kilked ja röögatused kostsid kaugele. Noh mina va morsk ikka ujusin ringi ka osalt sellepärast et teised ei ujunud ja et ma olen ikka väga kõva mees. Tagasi Kobaridesse saab sealt joa juurest mööda matkarada mis kulgeb mööda Soca jõe äärt linnani välja. Rada ise on lai ja lapsevankriga täiesti läbitav. Enne linna on veel üks kuulus vaatamisväärsus, Napoleoni ajal rajatud sild. Jõgi on selle all päris sügaval ja nagu tumesinine lint mis on lihvinud kaljusse lohke ja kurve. Edasi kulges rada mööda maantee äärt linnani välja, aga see oli sõiduteel. Juhid on siin viisakad ja arvestavad turistide hordidega ja annavad lahkelt teed. Õhtul kui olin hinge tõmmanud ja pesnud ennast ja riided ära, läksin linna peale kus mu sõbrad juba ees olid grillbaaris Luv. Suurt grilli seal küll polnud, vorstikesed ja muu poolfabrikaatne lihajura, ja nagu lõunamaades reegel saab prae kõrvale kas riisi või friikaid , muid variante pole. Aga noh söögil polnud viga. Reisimine väsitab suht ära, ja eriti matkamine, nii et uneprobleemid mis mul kodus olid, on läinud täiega ja ma ei jõua lambaid lugedes isegi kümnendani..