9Kui eile sain googlega ilusti kohale siis katsetasin seda ka täna et saada Koko head mäe juurde. Aga ma sattusin hoopis teistpoole mäge ja minu matk kujunes kka palju pikemaks. Oahul on kaks võimalust vulkaani otsa ronida, üks on Diamond head mis on suht Waikiki külje all ja sealt on hea vaade ja röömus matkata. Koko head on kaugemal linnast, kõrgem ja ei ole nii röömus matkata,pigem ekstreem. Matkarada kujutab ennast püsstloodis raudteed mida mööda mäeotsa transporditi sõjavarustust kunagi. Liiprid on astmeteks mida mööda ronid ja mida püstisemaks rada läheb seda suuremaid astmeid pead võtma. See on suht Hanouma bay lähedal ja me sealt rannalt jöllitasime siis seda rada paari päeva eest ja arvasime et se suht võimatu on. See oli ka põhjus miks ma googlet usaldasin ja lasin ennast teisele poole mäge viia et järsku läheb mõni rada aga ei. Pidin jõlkuma ümber mäe mis arendas silmaringi ja juhtis mind kuulsale Sandy beach rannale. Kõlab ilusalt see ranna nimi aga tegelt on tegemist ühe ohtlikuma rannaga piirkonnas. Seal on väga tuuline millest lähtuvalt on lained suured ja ähvardavad sind visata ribadeks vastu laavakivi kaljusid või hoopis minema kanda. Surfarid on loomulikult hullumas kohast aga ka mitte surfaritele oli seal natuke liivast randa ja natuke närvikõdi et kas saad ikka kaldale või laine niidab jalapealt. Lõpuks kamandati mittesurfarid hoopis veest välja triiv läks aina tugevamaks. Minul oli selleks ajaks juba kott seljas et matka jätkata. Ühe sakslasest matkaja käest sain teada et kohe läheb buss mis mu jalavaeva lühendab ja seda kasutasin röömsalt ära. Koko headi rada läheb otse ülesse nagu ennem mainitud ja alt vaadates oli see suht jõhker. Minu ees oli juba mitmeid ronijaid ja mis seal ikka hakkasin minema. Alguses oli rada laugem ja kergem lõpu poole ikka andis astuda ähkides. Higi voolas ja ilma peatustega seda teha ei andnud. Targemad teavad kirjutada et rada kulgeb 1200 jala kõrgusele ja seal on üle 1000 astme st siis liipri. Kuskil raja keskel tabab aga matkajaid üllatus, et maapind kaob liiprite alt ära ja raudtee muutub sillaks. Saab ka ringi minna aga minu ees just klõbistas minna üks kogukas blondi, kus ma saan siis kehvem olla. Pealegi kui pehkinud liiprid peavad blondile vastu siis mul on kehakaalu poolest mureta. Eibtea kas ma käe oleks andnud pehkinud liipritest läbi vajuvale blondile, vot ei tea. Aga selle peale ma üleval enam ei mõelnud olin põlve kõrguste astmete juures mõistuse välja lülitanud. Üleval tegin kohustuslikud pildid endast ja teistest vaatasin et tuul ära ei puhu ja nautisin vaadet. Peaaegu kogu Oahu saar on näha ainult põhja kallast varjavad saare keskosas kõrguvad mäed mis on pidevalt kaetud pilvedega ja peidavad enese nõlvadel vihmametsa. Sillaüllatus ei jäänud aga viimaseks, alla tulles ja hoolega astmeid vahtides avastasin et olen sattunud metsmesilaste pilve sisse. Joosta nagu ka ei saanud ja mul ei jäänud muud üle kui palvetada. Hea inimese palve mõjub ja nii ma susata ei saanud. Hoiatasin ülesse rühkiaid matkajaid mesilaste eest, kes olid väga röömsad selle peale. Aga jaapanlased kes korralikult inglise keelt ei oska ainult mühatasid midagi ja rühkisid edasi. Siit õppetund, tähtis on keeli osata. Ma ei kujuta ette kuidas jaapanlased oma kinni paistetanud pilusilmadega sealt mäest alla said. Aga kui mina alla sain marssisin otsejoones Hanouma bay randa, maksin viieka sissepääsu eest ja korralikult ligunesin. Ime et see öko keskond minu higise attacki peale välja ei surnud ja kalad röömsalt kõhud allapoole ümber minu tiirutasid.
