Edasi mööda Toskaanat

Jaa, tegelikult on mul reisist juba mõned päevad möödas ja saadud kodus aklimatiseeritudki juba. Aga tuleb jätkata oma reisikirja kui sellega sai algust tehtud. Ilusa järve äärest valisime meelega kiirtee asemel külavahe tee, see oli küll aeglasem, aga väga maaliline. Ja miks maaliline, kuna olime Toskaanas ja seal on tõesti ilus. Meie eesmärgiks oli jõuda Pisa linna. Muud kuulsust sellel linnal ma kuulnud pole, kui see, et seal on üks viltu vajunud torn, mis hirmsalt turiste kokku meelitab. Mida vahemerele lähemale seda hullemaks läheb liiklus ja tänavad. Mitte seda et nad auklikud oleks nagu meil kevadel, aga kitsad ja kurvilised. Jalakäia peab kord ühelpool kõndima ja siis teisel ja lõpuks võta jalad selga, sest kõnnitee kaob hoopis ära, et kunagi jälle, vups, välja ilmuda. Meie elamine on vanalinnas, väikses majas, see on selline tüüpiline itaalia elamine, köögis trellid akende ees ja maja ees valvab majanaabrist vanahärra. Vahepeal kogunes meie maja ette kogu ümbruskonna naabrivalve ja et siis ilmekalt arutada, kus see estonio siis ikkagi on. Kui ma näitasin enda peale, estonio, ja näitasin musklit siis pistsid õrnemasoo naabrivalvurid kenasti kihistama ja arvasid estoniolastest vist väga hästi. Elamine oli küll täiesti ok, seal oli gaasipliit ja nõud ja puha, aga toad olid nii, et ühest toast tuli läbi minna, et vetsu saada ja dussi alla. Ma valisin selle toa, kuigi ebamugav, oli see parem variant kui, et mina kolistaks teiste toast läbi. Aga minu toas oli jälle ventilaator ja sellel lasin ma öö läbi puhuda, kuna meie budget öömajadest kondetsioneeri leida on liiga palju tahetud ja ka öösel on palav. Lapsevanemad ei teadnud millal nad lapse nii kaugele saavad, et sellega linna peale minna, ja ma panin üksi jala minema. Google maps kenasti teed näitamas, hakkasin siis rühkima suunal, viltune torn. Ehki sinna pidi saama ka busside ja rongidega, ma läksin jala, teepeal oli ka ju midagi vaadata. Tavaliselt on nende maailmakuulsate objektidega nii, et kui kohale saad, üllatud, kui väiksed nad on. Pisa torn, aga oli erand, see on tõesti suur torn ja isegi rohkem viltu kui oleks osanud oodata. Torn kuulub katedraali kompleksi, nii ei ole see ainuke vaatamisväärsus, vaid neid on mitmeid, aga iga objekti juures oli troppis turiste ja polnud lootustki sisse saada kuskile. Torniga pidi veel nii olema, nagu rääkis mu sõbra tütar, kes alles samu radu tallas mis mina, et hommikul tuleb torni pilet ära osta, siis saad pileti, kus on kellaaeg millal sind ülesse lastakse ja niikaua pead linnapeal aega parajaks tegema. Tegin seal pildi kus torn on ühele poole viltu ja mina teisele poole, aga hiljem sain aru mis pilt on tõeliselt cool. Nimelt oli palju turiste ametis sellega, et nad üritasid pildil jätta muljet et nad lükkavad torni püsti, või vähemalt toetavad seda. See püha tegevus, kus nad siis ennast salgavalt, hambad ristis, imiteerida üritavad, oli eemalt vaadates väga naljaks tegevus ja seda filmides oli mul suur tegu et mitte täisest kõrist hirnuma hakata. Üks hiina härra oli ikka väga hea grimassiga kui ta rinnalt tõstega üritas kuulsat tornikallet ära rikkuda, aga ilma tornita oli see midagi uskumatult tobedat, ja kui seal siis on karja kaupa selliseid, siis on ikka naljakas küll. Kahju et mõni saade pole sellest veel komöödiat näidanud. Üritasin mingeid omi radu sealt katedraali juurest ära pääseda ja sattusin..hullumaja õuele. Õnneks olid patsiendid kenasti trellide taga vist ja ma sain segamatult ja kinni võtmata, asutusest mööduda, kui sattusin .. sünnitusmajja. Ka sealt möödusin sekeldustega, mitte rõõmsa kaksikute isana. Ühesõnaga seal oli terve linnaosa puha haiglat täis ja see ei olnud just see vaatamisväärsus mida ma jahtimas olin, kaamera käes õieli. Lõpuks sain tagasi õigesse vanalinna, ja jõe äärde kus oli veel mingi kindlus ja kirikulaadne toode, mida pildistada ja sättisin sammud ööbimispaiga suunas. Meie lähedased baarid olid kahjuks suht kahtlased urkad, mingi sportbaarid, kus siis õllekõrvale serveeriti ohtralt jalgpalli ja ei midagi muud. Suitsu olid nad ka maast laeni täis, nii et laps oleks saanud ahelsuitsetaja doosi kohe kätte. Kakerdasime siis käruga mööda olematuid kõnniteid eemale ja leidsime kena pizza koha, kus müüdi väga mõistliku hinnaga pizzat kaasa. Seal sai ka kohapeal süüa, aga püstijalu pukkide ääres ja meie olime selleks liiga peened inimesed. Nii lõppeski meie kena ja ainus päev Pisa linnas, pizzat süües.