Alpimatk 2

Teisel Kubaridis oleku päeval otsustasime teistega sõita enne lapse siestat ringi ja siis õhtul kes kuhu. Otsustasime et läheme vaatame külla, kus ühed eestlased peavad majutuskohta ja algul oli plaan sinna elama minna. Mööda kiira käära teid jõudsime kohale aga küla oli tõepoolest väga väike. Vähe sellest et seal ei kohanud tänaval kedagi peale kanade, polnud seal poodi ega söögikohta. Tundus et tegime hea otsuse et sinna ei jäänud. Meie plaanides polnud see, et koguaeg roolis istuda, vaid autot parklas hoida. Kuna seal suurt midagi vaadata polnud pikalt, mõtlesime et kuhu siis edasi. Tegin ettepaneku et võiks minna Dreznitsa külla, aga sinna lähevad serpentiinid ja see polnud juhile just väga meeltmööda. Siiski läksime ja ei kahetsenud, küla on väääga maaliline oma kiriku, majade ja lilledes rõdudega. Kuigi ka seal olime peaagu ainsad hinged tänavatel, siiski leidsime sealt poe, milles küll palju midagi ei olnud, aga ma sain sealt vajaliku kätte, matkale mineuks, nagu vesi ja midagi närida. Mul nimelt oli tärganud mõte et miks mitte jala tagasi minna linna. Matkaradu oli seal mitmeid ja ka valikuid. Leidsime ka ühe inimtühja kohviku Dreznitsas, pärast maja mööda otsimist leidsime ka ühe naisterahva kes oli tolmuimeja taltsutamisega tegevuses. Selgitasime käte ja jalgadega et meie oleme kliendid ja me maksame. Vahtinud meid tuimalt, rääkis ta järsku puhast inglise keelt ja teatas et see kõik on ju väga tore aga kohvik ei ole veel lahti lihtsalt, aga kuna me, loe mina , oleme ju imearmasad saime oma kohvid kätte ja lisaks veel kuhjaga nõuandeid kuhu matkata ja mida vaadata. Üldiselt ongi inimesed sellised siin, lahked ja rõõmsad. Dreznitsa külje all on Koceki külake, kust voolab läbi sama jõeke mille moodustatud kaunist juga ma eile olin vaatamas käinud. Ja selles naaberkülas on ta ka moodustanud kaks joakest. Kuna see oli kiviga visata siis oli minu arust eriti mõttetu alla tagasi sõita ja neid mitte vaadata aga nii mu sõbrad just teha otsustasid ja mul ei jäänud muud üle kui oma kondiauru edasi kasutada. Tõepoolest esimene juga oli vahva ja kaunis, teine oli väike nire aga praktiline, selle all sai dussi võtta kenasti aga kuumavee kraani ei leidnud ma kuskilt. Jugade juurest oli mitu võimalust, kuhu edasi minna, kas alla ja läbi kaunite kohtade aga viimane etapp on serpentiinis ja veel koos autodega kellele endilegi seal suurt ruumi ei ole. Enne jugade juurde jõudmist aga keeras üks tee ülesse ja kirjas oli seal salapärane sõnaühend KRN, mille tähendusest polnud mul aimugi, aga panin ajama seda rada mööda. Tõus oli rajal päris järsk ja võttis päris võhmale, aga asi oli seda väärt, esimene üllatus oli, kui ma avastasin ennast platoolt, millelt oli imekaunis vaade all olevale Drezneki külale. Nagu enne mainitud oli küla allgi imeilus, aga ülevalt oli ta veel ilusam, samal ajal kui ma seda ilu kõike nautisin, hakkasid kiriku kellad helisema ja see pani ikka täiega tordile kirsi ära. Edasi läks rada veel järsemaks ja järsku jõudis karja aia väravani, sealt üleroninud ja veidi edasi kõndinud avastasin et olengi nn ürgmägede jalamil ja enam ilma kaljuronimise vahenditeta edasi ei saa. Kaarti uurides selgus mida tähendab salapärane tähekombinatsioon KRN. See on kõige kõrgema tipu nimi, mille jalamil ma olin just. KRN on täheühend sõnast must või mus suits. See on tulnud sellest et esimese maailmasõja ajal oli mäe juures kõva sõda ja terve mäetipp oli pikalt musta suitsu mähitud. KRN kõrgus on 2240 üle merepinna ja kaarti uurides selgus et koht kus mina olin on oma 1000 millegiga kas siis 1400 umbes. Nagu mainitud siis edasi minna ei saanud ja ma valisin ühe teekese alla minekuks. Aga suht järsul kruusateel alla laskuda ei olegi nii kerge ja ohutu, lahtine kruus pani mu mitu korda libisemaja palju ei puudunud et oleks külje maha pannud. All oli mingi lisanimega Dreznitsa küla sugulane, kust läks matkarada alla sinna külla kus ma eile käisin ja sealt omakorda sinna imekauni joani. Tee alla oli järsk ja ilma suuremate seikadeta. Ainukesed keda nägin olid ühe põõsa alla pugenud lõõtsutav lambakari ja järsku oma olemasolust kõva kluugutamisega teada andnud kalkuni kari. Viimased jälgisid mind huviga ja jalutasid teiselpool karjaaeda mingi aeg minuga kaasa. Naljakad linnud. Kõik peale ühe olid sellised saledamad, pikkusesse viskavad, vist noored kalkunid, aga nad kõik ümritsesid ühte laiusesse viskavat pahura näoga kalkunit ja liibusid sellele ligi ise kulutamisega sellele siis seletades mis nad minust ja kogu sellest kremplist arvavad. Va paks oli nagu mafiaboss ja ei ütelnud sõnagi vaid pani kõik selle informatsiooni mis talle minust jagati kenasti kõrva taha ja ju seedib seda siiani, kui ta vahepeal pole olekut muutnud ja lauailuks tehtud. All ma külastasin jälle seda imeilusat juga puhtalt praktilistel põhjustel, ma tahtsin vette ja kohe. Edasi marssisin ma sama igavat turisti rada mööda, mida eilegi. Õhtul käisin Pizza kohas, kus sai ka esimene õhtu oldud, söömas, aga seekord võtsin, pastaroa. Söömise ajal juhtusin olema tunnistajaks ka ühest avariist. Ma olin juba enne vaadanud, et suur turistide hulk, kes mööda teid ringi marssis, sõtkus ja kimas, vahest ei hoolinud nagu üldse et nad on autoteel. Ja nii ka vales kohas teed diagonaalis teed ületavad ratturid ei pannud tulevat autot tähele ja neist viimane naisterahvas sai müksu ja lendas uppi, kuna auto ei jõudnud nuka tagant tulles ka pidurdada Algul pani proua ikka kisama et mis toimub ja trallalala, aga siis õnnestus ta kaasal vist talle selgeks teha et ta ise on süüdi ja proua rahunes ja kukkus hoopis oma vigastustest muret tundma. Tundus et ta oli ikka saanud viga, marrastused ja põrutus vist ka, aga asi lahenes iseensest. Muidugi kas uhket rattasõitu poua teha saab enam selle puhkuse ajal aga sellele tuleks mõelda koguaeg ja olla tähelepanelik. Ja ja see oligi mu viimane õhtusöök kaunis Kobari linnakeses ja järgmine hommik vara me juba stardime Itaaliasse, Veneetsia suunas.