Täna hommikul oli ilm veel ilus, aga pilves. Võibolla isegi parem kuna soe on niikuinii ja ega ma eriti ei taha põletada saada. Hommikul me kõmpisime Herts autorenti ja rentisime auto. Auto kohta ma võin õelda ainult, jeee, se on Jeep. Isegi mina sain natukene sõita aga siinsed teed on imekitsad ja ma pole sellele liiklus kultuurile veel pihta saanud. Igatahes me tegime täna väljasõidu kohta nimega Pinel island. Kõigepealt tuli sõita kohta nimega Cul de Sac. See pidi olema teisepool saart. Valmistusin kenaks sõiduks, aga me olime kohal hetkega. Kui ma arvasin et see saar on sama suur kui Hiiumaa, pean ma nüüd pigem seda võrdlema Vormsiga. Ja siin elab 90 000 inimest ametlikult, aga kui palju mitte ametlikult seda ei tea keegi.
Saar on mägine ja üks mägi oli vahvalt ära pügatud, pool mäge oli põõsastes aga pool kenasti paljaks pügatud kitsede poolt, kellel peavad ühe külje jalad olema pikemad. Teisel mäel üritasid sama teha lehmad.
Pinel saar on suurest saarest eemal kuskil kilomeeter ja sinna pidi minema praam. Hurraa, aga sadamas tuli välja et nn praam on sama suur kui Estonia kaldale uhutud päästepaat. See võttis pardale 14 inimest ja ei jälgegi mingitest vestidest või muust veeohutusest. Pärast kui ma ujusin ringi sain ma aru, et muretseda pole põhjust kuna vesi oli suht madal.
Pinel islandil palju midagi pole peale põõsaste ja imailusa vaate ja mõnes kohas kena randa ka. Kaldale oli uhutud igasugu koralle ja muid ägadaid asju aga vees snorgeldades ei näinud ma muud kui liiva ja mingit mererohtu. Kui ma ujusin kaugemale kus olid murdlained seal oli ka koralle ja kalu aga seal oli oht et enam ei saa tagasi kaldale tugeva murdlaine tõttu. Pine island saarel on ka matkarada ja imede ime, ameeriklased läbisid selle vapralt. Aga ega see rada pikk polnud, kuskil kilomeeter poolteist. Põhja pool saarel on üks rand mis pidi olema alasti rand. Eemalt vaadates oli seal paljaid inimesi, aga kui me sinna saime olid kõik kadunud. Ujusin seal täiesti kultuurselt riides ja kui me lahkusime sealt ja ma tagasi vaatasin olid nudistid jälle paigas, what a....
Pinel islandi praami- ehk paadisadamas on ka restoran ja sinna me maandusime peale pikka ja väsitavat saarematka.
Meie seltskonnas on üks prantslanna, kes üritab mulle vist kasuemaks hakata ja seletab mulle koguaeg mida ja kuidas teha. Ma ausalt juba olen üritanud teda pikale lainele saata, aga kahjuks ei saa ta aru. Nii et siin pole muud pääsu mul kui merel olla snorgeldamas. Huvitav on see et kui ma siia tulin oli mul väike kõrva valu ja ma pidin isegi valuvaigistit võtma nagu apteeker soovitas aga nüüd soolane merevesi on vist mõjunud hästi.
Pineli saare asukateks on peale lindude ja kalade ka sisalikud, kes saarel liikudes kiiresti põõsastesse kadusid. Ma arvan et need olid iguaanid, näha saime neid teatud põhjustel restorani juures, kus nad olid suhteliselt julged ja ei putkanud ära peitu. Nad said oma julguse eest ka meilt kiita, andsime neile oma lõunaroa salatilehed ja sihuke mürgel oli ja sabade vehkimine selle peale. Mingid lapsed tirisid ja venitasid neid iguaane, comone need võivad ju hammustada aga vanematel olin savi.
Kuna meie resordis pidi olema ka jõusaal siis suundusin seda otsima õhtupoole, kuna prantslanna hakkas targutama ja mind ümberkasvatama. Saali külastus polnudki tasuta vaid võtme eest küsiti 5 euri. Ma tegin vist ennast nii õnnetuks et tüdruk andis mulle uksekaardi tasuta. Saalis palju midagi pold, hunnik hantleid mõned masinad rattad ja jooksurajad, kõik mida vaja. Punnitasin seal kaks tundi et tasa teha kõik olnud ja tulevaid õhtusööke.
See koht kus me resort asub on kuulus selle poolest, et sealt on näha imeilus päikeseloojang merre ja loojumise hetkel pidi olema näha rohelist sähvatust. Aga mõlemad õhtud on just loojangu ajal pilved kohale purjetanud nii et ei mingit sähvatust. Aga no problem, nägin seda kunagi Vormsil.
Istun siin praegu restoranis ja kirjutan omaette ja prantslanna just ütles et ma räägin kogu aeg, what a ...ma isegi ei hinga korralikult.
Täna hommikul oli ilm veel ilus, aga pilves. Võibolla isegi parem kuna soe on niikuinii ja ega ma eriti ei taha põletada saada. Hommikul me kõmpisime Herts autorenti ja rentisime auto. Auto kohta ma võin õelda ainult, jeee, se on Jeep. Isegi mina sain natukene sõita aga siinsed teed on imekitsad ja ma pole sellele liiklus kultuurile veel pihta saanud. Igatahes me tegime täna väljasõidu kohta nimega Pinel island. Kõigepealt tuli sõita kohta nimega Cul de Sac. See pidi olema teisepool saart. Valmistusin kenaks sõiduks, aga me olime kohal hetkega. Kui ma arvasin et see saar on sama suur kui Hiiumaa, pean ma nüüd pigem seda võrdlema Vormsiga. Ja siin elab 90 000 inimest ametlikult, aga kui palju mitte ametlikult seda ei tea keegi.
Saar on mägine ja üks mägi oli vahvalt ära pügatud, pool mäge oli põõsastes aga pool kenasti paljaks pügatud kitsede poolt, kellel peavad ühe külje jalad olema pikemad. Teisel mäel üritasid sama teha lehmad.
Pinel saar on suurest saarest eemal kuskil kilomeeter ja sinna pidi minema praam. Hurraa, aga sadamas tuli välja et nn praam on sama suur kui Estonia kaldale uhutud päästepaat. See võttis pardale 14 inimest ja ei jälgegi mingitest vestidest või muust veeohutusest. Pärast kui ma ujusin ringi sain ma aru, et muretseda pole põhjust kuna vesi oli suht madal.
Pinel islandil palju midagi pole peale põõsaste ja imailusa vaate ja mõnes kohas kena randa ka. Kaldale oli uhutud igasugu koralle ja muid ägadaid asju aga vees snorgeldades ei näinud ma muud kui liiva ja mingit mererohtu. Kui ma ujusin kaugemale kus olid murdlained seal oli ka koralle ja kalu aga seal oli oht et enam ei saa tagasi kaldale tugeva murdlaine tõttu. Pine island saarel on ka matkarada ja imede ime, ameeriklased läbisid selle vapralt. Aga ega see rada pikk polnud, kuskil kilomeeter poolteist. Põhja pool saarel on üks rand mis pidi olema alasti rand. Eemalt vaadates oli seal paljaid inimesi, aga kui me sinna saime olid kõik kadunud. Ujusin seal täiesti kultuurselt riides ja kui me lahkusime sealt ja ma tagasi vaatasin olid nudistid jälle paigas, what a....
Pinel islandi praami- ehk paadisadamas on ka restoran ja sinna me maandusime peale pikka ja väsitavat saarematka.
Meie seltskonnas on üks prantslanna, kes üritab mulle vist kasuemaks hakata ja seletab mulle koguaeg mida ja kuidas teha. Ma ausalt juba olen üritanud teda pikale lainele saata, aga kahjuks ei saa ta aru. Nii et siin pole muud pääsu mul kui merel olla snorgeldamas. Huvitav on see et kui ma siia tulin oli mul väike kõrva valu ja ma pidin isegi valuvaigistit võtma nagu apteeker soovitas aga nüüd soolane merevesi on vist mõjunud hästi.
Pineli saare asukateks on peale lindude ja kalade ka sisalikud, kes saarel liikudes kiiresti põõsastesse kadusid. Ma arvan et need olid iguaanid, näha saime neid teatud põhjustel restorani juures, kus nad olid suhteliselt julged ja ei putkanud ära peitu. Nad said oma julguse eest ka meilt kiita, andsime neile oma lõunaroa salatilehed ja sihuke mürgel oli ja sabade vehkimine selle peale. Mingid lapsed tirisid ja venitasid neid iguaane, comone need võivad ju hammustada aga vanematel olin savi.
Kuna meie resordis pidi olema ka jõusaal siis suundusin seda otsima õhtupoole, kuna prantslanna hakkas targutama ja mind ümberkasvatama. Saali külastus polnudki tasuta vaid võtme eest küsiti 5 euri. Ma tegin vist ennast nii õnnetuks et tüdruk andis mulle uksekaardi tasuta. Saalis palju midagi pold, hunnik hantleid mõned masinad rattad ja jooksurajad, kõik mida vaja. Punnitasin seal kaks tundi et tasa teha kõik olnud ja tulevaid õhtusööke.
See koht kus me resort asub on kuulus selle poolest, et sealt on näha imeilus päikeseloojang merre ja loojumise hetkel pidi olema näha rohelist sähvatust. Aga mõlemad õhtud on just loojangu ajal pilved kohale purjetanud nii et ei mingit sähvatust. Aga no problem, nägin seda kunagi Vormsil.
Istun siin praegu restoranis ja kirjutan omaette ja prantslanna just ütles et ma räägin kogu aeg, what a ...ma isegi ei hinga korralikult.
No comments:
Post a Comment