Philpsburg

(Avaldatud hiljem) Viimane päev paradiisis on käes ja tuleb sellest võtta mis võtta annab. Põhjalik ujumine hommikul, ehk kümblus, kell 10 pakkimine, kell 11 check out kell 12 takso jne. Kõik koos sõitsime Philipsburgi lennujaama, ameeriklaste lend oli 2 paiku ja eurooplaste 5 paiku. Kuna aega oli rohkem kui küll, siis otsustasin ära käija sunset beachil mis on kuulus sellega, et lennujaamas startivad lennukid rannas olijatel pesu seljast ära puhuvad ja muud võltsid ja valed esemed. Lennujaamast sinna on ainult üle kilomeetri natuke. Rand oli paksult rahvast täis kaamerad püsti käes ja ootasid midagi. Maandus paar väikelennukit aga see pole miski asi. Just siis kui randa sain, õigesse kohta, maandus Delta suur lennuk,  aga maandumine ei tekita seda õiget efekti.  Kuna olin just uurinud lahkuvate lendude ajakava siis polnud mõtet sinna ootama jääda, parasjagu keegi ei lahkunud kes oleks rannas liiva ülesse keerutanud. Minu sõbranna Tädi Rumpumpel Rosalind aga oli oma lennupunktide eest, ennast sisse seadnud lennujaama loungesse. Pakkus lahkelt mullegi sinna kohta, kuna saab kellegi kaasa võtta. Noh pole kunagi loungdes käinud, kus ma saan minematta jätta. Seal ülatas mind samasugune seltskond nagu miljonäride saarel, ilmselgelt vanemad isendid kui välja üritavad näida ja vahtisid kuidagi pahaselt minu John Varvados jakki, nagu mul seda ei peaks olema õigus kanda. Aga s..kah nendest pooltehis isenitest, mina tundsin mõnu tugitoolist ja buffet einelauast. Pariisis tark tädi teadis täpselt kuhu ma minema pean ja undas valjult üle lennujaama korraldusi minule nii et kõik vahtisid. Appi aga mul on ju Varvados jakka ja mingi kamandab... Kui hakkasin jõudma tugeval juhtimisel passikontrolli, viskas vist see ühele tütarlapsele üle, kes seal vägesid juhtis ja ta konkreetselt kiskus mu rivist välja saatis ja mu teises suunas. Poleks ta pihta saanud et midagi on valesti oleks ma praegu Pariisi kohvikus kojutuleku raha jaoks nõusid pesemas mitte Helsinki lennujaamas blogimas. Emailiga abi küsimisest pole ka enam kasu, keegi ei usus, et see sina oled. Pariisi lennujaam on täielik arusaamatu nähtus, mingist loogikast ma aru ei saanud. Ühelt lennult teisele minemiseks pidin ma sõitma rongiga, bussiga, läbima passikontrolli ja kaks korda turvakontrolli. Ja selleks oli aega ainult tund. Ei tea kas mu kohver ka sama võimekas oli. Nüüd vaatan siin soome lahe põhjakaldal aknast välja ja tuju teeb röömsaks et kõik on stabiilne, ka ilm, kui ära läksin oli täpselt sama, nagu õeldakse eesti rahva sitt suusailm.